La Tabla (teine kord ja absoluutselt teistsugune kogemus)

Ühte jõkke kaks korda järjest ei astu ja samamoodi võib kahel järjestikusel päeval sama restorani külastades saada absoluutselt teistsuguse kogemuse.
Eelkõige puudutab see teenindust -- kui eile, Tallinn Restaurant Weeki raames La Tablas käies töötas kõik nagu kellavärk, teenindajad olid kiired, heatahtlikud ning jagasid (joogi)soovitusi ning selgitasid kõike, mis lauale toodud toite puudutas, siis täna oli kõik hoopis teisiti. Võimalik, et Tallinn Restaurant Week võttis suhteliselt uuelt restoranilt päris palju ressursse ning nüüd olid pikalt ületunde teinud ettekandjad koju puhkama saadetud. Igal juhul paar tööl olevat teenindajat tundusid väsinud, kurnatud ja halvas tujus, ja nende tähelepanu saada, et tellimust esitada, oli päris raske. Oli tunne, et tülitad isegi läbipõlemise äärel inimest oma tujudega.
Samal ajal hargnesid kahes kõrvallauas draamad: ühes seltskonnas ei olnud kaks inimest üleüldse oma tellitud toitu saanud ning vaieldi ilmselgelt endast väljas ettekandjaga, kas selle kompensatsiooniks peaksid ülejäänud soodustust saama; teises lauas aga oli tellimus segamini aetud.
Kui meile ei toodud nuge ega kahvleid, läksin ise neid küsima. Kolmanda teenindaja käest sain söögiriistad kätte koos repliigiga: "Vabandust, meil on täna siin kaos..."
Samuti loeti ette menüüs olevad toidud, ms juba otsas (ladina-ameerika pirukad empanadad, sealiha...) Võimalik, et pärast restoranidenädalat oli külastajaid harjumuspärasest enam, võimalik, et asi isadepäevas, sest üldiselt oli saal täis perekondi.
Igal juhul kestis meie külastus kaks tundi ning selle lõpupoole, kui restoran juba palju tühjem oli, muutus meid teenindanud ettekandja silmanähtavalt rõõmsamaks. Igal juhul tundub, et niiöelda tipptunde tuleb La Tablas vältida.
Seekord keskendusime ladina-ameerika tänavatoidu klassikale.

Tacod marineeritud ja grillitud loomalihaga (mainiksin oapüreed, millega taco põhi määritud oli), 8:

Ja quesadillad juustu, suvikõrvitsa, tshilli, koriandriga, lisand, milleks valisin oad, lisas 1 euro; 5:
(ühel pool kausikeses on tomatisalsa, teisel pool marineeritud imeõhukesed punase sibula viilud)

Tellisin alkoholivaba mango-ingveri margariita, alkoholivabadus ei kajastunud kahjuks hinnas. Ikka 5. Samas oli tavaline mojito 5 ning Virgin Mojito 3.50. Aga tellimuse esitamise hetkel nägi ettekandja nii väsinud välja, et tundus üldse suure teenena, et nad seda margariitat ilma tekiilata on nõus tegema. Jook ise oli hea: mitte liiga magus, tundus, et kas üldse või praktiliselt ilma lisatud suhkruta. Ingverit oli tunda rohkem klaasi põhjas.

Sõbranna tellis Caesari salati. See nägi välja ja maitses absoluutselt tavaline, ladina-ameerika teemaga flirtimist markeerisid ehk paar viilutatud värsket maasikat:

Ja Kolumbia juustukook: väga hea, see idee pakkuda koog kõrvale kahte sorti puuviljasalatit väikses koguses on samuti kiiduväärt.

Tai Boh

Tai Boh on Manna La Roosa omanike uus restoran sama Vana-Viru tänava vana puumaja teisel korrusel. Üks omanikest, endisest Viru ärikast edukaks  restoraniärimeheks saanud ja siis kunsti õppima läinud--- ning siis selle kogemuse võrra rikkamana taas toidukoha(d) avanud Soho Fond on ühtlasi sisekujunduse autor. Tema EKA magistritöö osa olid paar aastat tagasi suurt meediatähelepanu saanud näitus Viru ärikate omamoodi subkultuurist ning sellele järgnenud endiste Viru ärikate kokkutulek ja neile pühandatud konverents koostöös Viru hotelliga. Kui Manna La Roosa on täiest üle võlli huumorimeelega sisustatud, täis Soho maale, igasuguseid tihti idamaise päritoluga vidinaid ning ekstravagantseid lahendusi ja kokku kirev nagu juudi jõulupuu, siis Tai Boh esindab sama stiili juba rafineeritumal moel nii idee kui teostuse poolest.

Näide sisekujundusest:

Popkunstilik digitrükis laepannoo, kus on kujundeid varastatud muuhulgas Warholilt:

Eelroad: taipärased kalakoogid friteeritud riisinuudlitest padjal ning   krõbeda tofu

kevadrullid (küpsetamata; krõbedad on ainult väiksed tofutükid seal sees)

Kokteil Tom Yam (vürtsikas, chilliviiludega, ootamatu ja hea; ja väga atraktiivne)

Kumquaatsi-mojito (natuke harjumatu, eripärase mõrkja maitsega) ja stiilinäide lauakaunistusest:

Pearoog: kammkarbid kõikvõimalike köögiviljadega aasiapärases kastmes (meeles on mu üks isiklikke lemmikuid, värske spargel);

Vist kiivimargariita:

Pilte ei ole mu kaaslase tellitud uhkest tervest grillitud huntahvenast, mis nägi küll imposantne välja, aga oli uskumatult luine. Kaaslane küll kinnitas, et see on väga hea huntahven ja et tavaliselt on selle liigi puhul olukord kalaluudega veel hullem. Igal juhul tean sellisest asjast nüüd heaga eemale hoida --- teadmine, millest mul oli kasu nädal hiljem Frenchys lõunatades. Laitsin nimelt kategooriliselt maha mu isa plaani sealsest menüüst just nimelt huntahvenat tellida.
Fototõendus puudub ka mu kaaslase poolt tellitud uuest trendkast espressomartiinist, mis nägi välja nagu martiiniklaasi valatud piimakohv vahuga peal. Joogi tegelik saladus on sinna lisatud vaniljeviin. Igal juhul oskasid Tai Bohi inimesed selle täpsemaid instruktsioone vajamata valmistada, mu kaaslase sõnul täiuslikult.
Lisada võib veel ülimeeldiva teeninduse: baarman (tegelikult küll noor kena naine) käis lauas kokteile tutvustamas ning samuti tuli meiega rääkima Tai päritolu peakokk isiklikult.
Kokkuvõttes koht, kuhu on kindlasti plaanis tagasi minna, nii ekstravagantse humoorika  interjööri kui hea värske aasia köögi pärast.
Käisime restoranis umbes kaks nädalat peale selle avamist ja juba siis oli vaja kohad mitu päeva ette broneerida. Külastajaskond koosnes aga suures osas noortest naistest, kes tuletasid kõik äärmiselt palju meelde Eesti uut ikoonilist blondi, Padjaklubi Laurat.
Ju nad teavad, mis hea on.

Frenchy Telliskivis

Kõigepealt pean ära märkima, et mu isa on prantsuse kokakunsti väga tõsiselt harrastanud 1960ndatest saadik ning kindlasti on ta selle 50 aasta jooksul muutunud selle köögi tõsiseks eksperdiks. Prantsuse rahvusrestorani (jah, ma tean, see väljend isegi kõlab kummaliselt; nii palju on prantsuse köök vaikimisi võrdne a`la carte söögikohaga...) Tallinnas seni pole. Jah, on "Kukk ja konn", suurepärane prantsuse toidukauba ja jookide (nii alkohoolsete kui mitte) pood Kadriorus, mis vahepeal laienes ka Toompuiesteele. Aga see on pigem kohvik ikkagi, mitte restoran.
Ka Frenchy omanikud toovad prantsuse kraami maale.
Ja see restoran on avatud olnud umbes aasta.
Loogiline oli sinna koos oma isa ning koostööpartneriga "ärilõunale" minna, arutamaks arenduses olevat dokkfilmi mu vanematest.
Sisult on see koht korralik prantsuse restoran, vormilt seevastu kerges identiteedikriisis. Endises kõrge laega tööstushoones on lauad (ei, see pole valgete linadega restoran), plastmassist toolid ning seinamaalid. Ja üks tõsist disharmooniat loov suureformaadiline ümmargune maal (sorry, aga ma olen maali eriala lõpetanud; samas ma seinamaalide midagi halba ei ütleks, isegi suhteliselt moodsas stiilis). Seintele on dekoratiivsete elementidena riputatud värvilised riidepuud. Miks see kõik on koondatud heasse prantsuse söögikohta --- tõesti ei tea.
Aga toit --- kuna prantsuse köögi klassikaga olen tänu oma isa hobile üles kasvanud, jätsime mitmed selle esindajad menüüs vahele (näiteks sibulasupp, coq au vin).

Algaja restoranikriitik märkmeid tegemas. (Fotod: Igor Ruus)

Eelroaks jagasime kergelt praetud krevetid tshilli-, ingveri- ja küüslaugukastmes. Hind: 6,5. Lisandiks olid salat. mis oli üle puistatud väikse koguse seesamiseemnetega. Ja veel: kooritud värsked greibiviilud, kirsstomatid ja mingi virsikulise tükid.  Pälvis kõigi heakskiidu ning kiituse. Ja krevetid olid värsked, mitte külmutatud.

Prantsuskeelne, kuid inglise keelt valdav kelner on rahvusrestoranis ikka tore tegelane. Lisaks paistis avatud köögist rastapatsidega noormees (kokk) ning võis kuulda töötajate omavahelist prantsuskeelset jutuvada. Ambience`i lisas see kindlasti! Ja kui kelnerilt calvadosi (5 ans) küsisin, kasutas ta armsat ingliskeelset väljendit "kõige noorem neist". Calvados, see on.

Pearoaks tellisid mu kaaslased lambakarree kikerhernepüree ning karamelliseeritud porganditega. 14 eurot. Nagu pildilt näha, on toit niimoodi serveeritud, et võiks küll olla niiöelda valgete linadega restoran . Porgandid olid täiesti äratundmatuks karamelliseeritud, mis pole tingimata halb. Nagu mu isa kommenteeris, need hullud prantslased jätavad kõik tooreks --- ja et sellest Eestimaa lambast ikka õiget asja ei saa. Aga üldiselt jäädi rahule. See oli kõigest asjaga ikka väga sügavuti tegelenud inimese (minu isa) analüüsiv kommentaar. Minul endal on kahjuks kerge emotsionaalne tõrge lihatükkide vastu, millest ribid välja turritavad, aga seda pean ma ütlema, et lammas oli meeldivalt mitte-liiga- küps ja mitte-liiga-soolane.

Ise tellisin grillitud veise sisefilee koduste friikartulite ning maitsevõiga. 16 eurot. Kommentaar hullude prantslaste kohta, kes kõik tooreks jätavad, kehtib ka siinkohal --- aga minu jaoks oli see ainult positiivne. Friikartulid olid pigem üsna krõbedad ja õlised (antud juhul on see kompliment!) peenteks ribadeks lõigatud ahju-või praekartulid. Veiseliha ja krevetid olid selles kohas seekord proovitust mu lemmikud. 

Kokkuvõttes meeldiv koht. Hiljem kuulsin, et Frenchy on tuntud ka oma kookide poolest ning neid ostsime ka kaasa (1 euro tükk). Olid huvitavad küll, paraku pilte neist pole, võin neid vaid kirjeldada kui midagi, mis oli väiksed ja koosnesid piimashokolaadist, millesse olid uputatud natuke krõbedat müslit ning üks küpsisetoruke.

"Naljakas tüdruk", Nick Hornby

Mulle on muidugi Hornby alati meeldinud. "Ühest poisist", "Pikk tee alla".... Mõlemast on ka flmid tehtud, aga nagu tavaliselt juhtub, jäävad need raamatutele alla. Usun, et ka see Hornby viimane teos oleks vägagi kinematogeeniline.
Peategelane on iseõppinud noor näitlejanna, kes saabub 1960ndate svingivasse Londonisse, et seal läbi lüüa -- ja seda komöödianäitlejana.
Romaani tegevus keerlebki fiktiivse BBC telesarja ja selle peaosatäitja Barbara/Sophie/Barbara (loete, saate aru) ümber ning kõrvalliin moodustub geidest stsenaristide paarist, kes teevad oma elus kardinaalselt erinevad valikud. Ning üleüldse antakse kõige taustal piisavalt vihjeid selle suundarajava ajajärgu ja koha (1960ndate London!) kohta, kus tegevus toimub.
Kuulatakse biitleid, käiakse muusikali "Hair" esietendusel ning Barbara/Sophie/Barbara kohtub ööklubis Yardbirdsi Keithiga.
Kuulasin neid natuke lugemise taustaks.https://www.youtube.com/watch?v=HU5zqidlxMQ
Tegevuse jõudmine kaasaega pole ka halb lõpetus romaanile.

La Tabla Telliskivis

Ma proovin lõpuks ometi ühe restoraniarvustuse kirjutada, seda enam, et erinevates restoranides olen viimase 10 päeva jookusl käinud ebatavaliselt palju: tervelt 6 korda.
Eelmisel kolmapäeval olin Olde Hansa reklaami võttel grimmeerija: ja filmiti pidusööki, pluss võttegrupile pakuti lõunat selle keskaegse söögikoha menüüst.
Neljapäeval tegi hea tuttav välja Manna La Roosa majas asuvas uues restoranis Tai Boh. Oli suurepärane kogemus. Arvustus koos fotodega tuleb varsti!
Pühapäeval käisin Tallinn Restaurant Week`i raames lõunal uues Vene tänava kohas nimega Spot (ei soovita; kõik näeb küll fancy välja, aga maitsed ei ole kindlasti tasakaalustatud, kokkuvõttes maitses kõik nagu jõulukook -- antud juhul siis grillitud kohafilee koos bataadipüree ja laimivahuga ning juustukook. Eraldi plussina tooksin välja päevashampanja olemasolu (9), aga miinusena, et ettekandjaneiu hääldas selle nime "frantsois".).
Esmaspäeval käisin samuti Tallinn Restaurant Week`il koos teise sõbrannaga ning õnnestus kohad saada teise vanalinna kohta, seekord konkurentsis tervelt 20 a vastu pidanud restorani Hermitage, mis tõepoolest õigustas ennast,
Rõhutan siinkohal, et selle ürituse raames on 2-käiguline lõuna 10-15 eurot ning õhtusöök 20-30. Samas on kõik kuulsad restoranid juba esimesel tunnl välja müüdud ning eelistatud kohtadesse (Art Priori, Tschaikovsky, Tuljak, Teletorn) ei õnnestunud koht saada.
Kolmapäeval käisin koos oma isa ning produtsendiga Frenchy`s (Telliskivi loomelinnakus; varsti järgneb arvustus, segi fotod on tegelikult tehtud) ning täna TRW viimasel päeval venna ja tolle pruudiga kohas, mis on avatud alla poole aasta ning asub mu kodust 10 min jalutuskäigu kaugusel:Ladina-Ameerika restoranis La Tabla.
Järgneb arvustus.
TRW on üritus, mille raames on võimalik tutvuda toitudega restoranide päris menüüst: seega pole tegemist mingi päevapraadide paraadiga.
Niisiis. La Tabla,
20 euro eest sai 4-käigulise õhtusöögi. Ja peab meeles pidama, et Ameerika (nii Põhja-kui Lõuna-) söögikohtades on portsjonid suured, Ülejäägi kaasa pakkida palumine on sellel mandril norm.
Esimene käik:

Trio: isetehtud tortllachipsid 3 kastmega. Guacamole, tomatisalsa ja oapüree.
Võin kiita piisavalt rustikaalseid tortillakrõpse, guacamolet ning tomatisalsat. Oapüree kohta pean kahjuks mainima, et kuigi olime kolmekesi, oli üks dipikastmetest ühel meist  häirivalt soolane. Ebaühtlus, mda üks hea söögikoht ei tohiks sendale lubada. Kokkuvõttes saab see eelroog siiski kõrged punktid.

Teine käik: ceviche bataadipüreega.

Sellele maailmajaole omane toores, kuid siiski üsna vürtsikas-äädikases marinaadis kala (seekord valge marliis) Salapärase koostisega kestmes anndsid tooni veel õhuksed punase sibula vilud. Kõrval tasakaalustavalt lääge kuubik maguskartulipüreed. Taldikule oli puistatud kaneeli ja chillit.
Väga meeldiv.

Pearoog: Black Angus steak chimichurri`ga.

Tõeliselt hea loomaliha, mida palusin erinevalt mu kaaslastest lauale tuua võimalikult toorena. (Väidetakse, et homo sapiens arenes välja tänu küpsetatud liha söömisele. Koopainimeste asemel ma eelistaksin siiski vähem intelligentsi ja rohkem naudinguid.)
Lisandeid ei proovinudki.Seda toitu oli lihtsalt liiga palju. Need olid ahjus küpsetatud kartulid ja salat, milles andsid tooni greip ning vist peediviilud,
Ma pole kindel, mis see chimichurri päriselt on, aga kahtlustan kergelt sinepise maitsega vürtsikat kaste.

Magustoit: shokolaadikook kookoshelvestega maasikasalsa ja tuvastamat,kaneelise,vist õunakastmega

Kook koosnes kahest kihist, Alumisest, kõvemast ning muredamast ning pealmisest , õhulisemast-kooresemast. Shokolaadiparadiis. Nagu pildilt näha, jagasime ühte kooki kolme peale (ning lasime ülejäänud kaasa pakkida).

Vabalt valitud, TRW väline alkoholivaba jook:
kurgi-laimikokteil.
Selle põhilised atribuudid olid värskus ning mittemagusus,

Vabalt valitud alkohoolne jook:
Pisco Sour
Peruu puskar, munavalgevaht ning midagi mõrkjat.
Nagu ütles tänase õhtu üks kaaslane, oli  just see õhtusöögi tõeline gurmee-elamus!

Ja lõpetuseks midagi üdini Ladina-Ameerikalikku: mate-tee.

Kokkuvõttes: paljutõotav, parajalt eksootiline restoran, kuhu läheks kindlasti tagasi, eriti arvestades selle lähedust minu kodule.
Sisekujundus on lihtne, boheemlaslik-värviline ning kõrtsilik.
Teenindus suurepärane.
Hinnatase isegi pigem odavapoolne.
Heas mõttes paistsid silma maasika- ja mango-ingveri margariitad, mida kõrvallauda toodi.
Menüüs oli veel tacosid, suppe, lõhet, kana, quesadillasid ning küllaga eksootilisi kokteile, millest sel koral sai veel ära proovitud meskaliito (seekord mitte Peruu, vaid Mehhiko puskari baasil hapukas-mõrkjas suur klaasitäis salakavalalt kanget jooki ning daiquiri).
Kokkuvõttes: uus ning väga hea koht Telliskivis.

Sinine veri ei osuta siniverelisusele Nostalgiast laetud kriitiline pilguheit ainukordse atmosfääriga Balti jaamale. (Ilmunud Sirbis 30.10.2015)

Tiiu Rebase kureeritud aktsioon Balti jaamas 16. X.

„Sinise vere“ üritusel taasesitati Sirami kunagine aktsioon „Sõnavabadus“. Tookord kanti suurt loosungit „Sõnavabadus“ mööda öist Pirita teed, kuhu oli eetritühjal ajal suunatud TV1 valvekaamera. Nüüd kanti „Sõnavabadust“ läbi Balti jaama turu.

Klaudia Tiitsaar

Pärnu koolkonna kunstnikud on praegu aktuaalsed. 15. X esitles Rael Artel EKKMis näituse „Plahvatus Pärnus“ kataloogi. Suur osa Kumu väljapanekus „Plahvatus Pärnus“ osalenud ja Arteli raamatus väga avameelsete intervjuudega esinenud kunstnikest siirdus esitluselt performance’i-koosolemisele Balti jaama depoosse. 16. X toimus seal Tiiu Rebase kureeritud „Sinine veri“.

Tiiu Rebast ja temaga koos tegutsevat, samuti EKA maalikunsti taustaga Karl-Kristjan Nagelit võluvad ilmselgelt Non Grata ning sellega seotud kunstnikud. Nad kureerisid 2014. aasta suvel Tallinna lähistel mahajäetud sõjaväeosas taevareostust käsitlenud „Chemtraili!“ ning möödunud suvel järgmistki festivali EKLi Muhu baasis. Kuigi sinna oli kaasatud kunstnikke ja muusikuid ka mujalt, tuli lõviosa siiski samast sõpruskonnast.

Sama lugu oli ka „Sinise verega“. Peale viimati ise oma rühmituse kunsttsirkusteatriks liigitanud Põleva Kaelaga Kirjaku liikmete – ja oma tegevuse Muhus pidulikult lõpetanud Meeland Sepa, Sorge, Taave Tuutma ja Kaarel Kütase – oli kaasatud samuti aktiivselt ja tihti samadel festivalidel esinenud Noolegrupp koosseisus Triinu Jürves, Villem Jahu ja muljetavaldav hulk statiste, Andrus Joonas (ainult videopildina), Ville-Karel Viirelaid, isik Habeme varjunime all, Siram (Mari Kartau), Pille Vassar (Wazzar), rühmitus Vedelik ning Sveta Grigorjeva. Aga ka Rait Rosin ja Lauri Luud.

„Sinine veri“ suhestus Kalamaja ja Telliskivi piirkonna gentrifikatsiooniga. Siit ka ristumine „Balti jaama turu ja depooga, TransEuraasia lõppjaamaga, mille praegune kontekst on müügimajandus, kuid mille sümboolne stabiilne lisaväärtus on rikkalik aura, kus ülevoolav reaalsus on tervikuna teadvusele vastuvõetav kui film ning kus pilgu peatumisel võib iga mööduja torgata traumaatiliselt silma oma ainukordse eksistentsiaalse või karastunud võimsusega,“ nagu kirjeldab Tiiu Rebane kontseptsioonitekstis.

See avaldus vaimuka logoga (Eesti NSV lipp, kus punaste lainete asemel on sinised) tegevuskunstifestivali toimumispaigas. Suures angaaris, kuhu pidid järgmisel hommikul saabuma betoonivalajad, et valmistada pinda ette Balti jaama turu ajutisele varjupaigale, kuni valmib uue turu moodne arhitektuurne lahendus. Angaari liiguti rongkäigus läbi veel avatud Balti jaama turu. Taasesitati Sirami (Mari Kartau, toona Mari Sobolevi) kunagine aktsioon „Sõnavabadus“. Tookord kanti suurt loosungit „Sõnavabadus“ mööda öist Pirita teed, kuhu oli eetritühjal ajal suunatud TV1 valvekaamera. Nüüd kanti „Sõnavabadust“ läbi Balti jaama turu.

„Miks te nüüd tulete? Kõik on juba kinni! Oleksite pidanud varem demonstreerima,“ kommenteeris üks oma leti juba kokku pakkinud turumüüja õrna vene aktsendiga. Väike poiss aga küsis emalt: „Mis see on?“ ning sai blaseerunud vastuse: „Jälle nad marsivad …“ Päev varem oli toimunud EKRE meeleavaldus ja tõrvikurongkäik vanalinnas …

Pärast Mari Kartau vana aktsiooni reinactment’i kandsid rongkäigulised Noolegrupi liikmete kahemõõtmelisi maalitud figuure ning superkangelasi Supermani, Batmani ja Sipsikut.

Balti jaama turg on kahtlemata sümboolne paik: omajagu räpane, küllap kuritegelik, täis (veel) siin piirkonnas elavaid vaesemaid, ka vene inimesi, kellele tähtaja ületanud kauba ja kasutatud riiete müük on majandusliku toimetuleku nurgakivi. Omal kombel on see ühtlasi romantiline paik, meenutaja aegadest, kui Kalamaja oli veel kindel agul, mitte koht, kus kinnisvarahinnad ületavad muu kesklinna omad kuni 40 protsenti. Küllaga aguliromantikat on ka eespool mainitud seltskonna kunstikommuunis ning Eesti kõige väiksemas galeriis Metropol Vana-Kalamaja tänav 46. Galerii ja kommuuni võimalikule ajale jalgujäämisele aga viitab selle kauni XIX sajandi paekivimaja pressimine valmivate uusehitiste vahele. Kalaranna kinnisvaraarendus ja avalik protest sealse rannariba sulgemise vastu oli Noolegrupi performance’i silmanähtav ajend. Noolegrupi tegevuskunst ja interaktiivne installatsioonikunst paistab viimasel ajal silma kindla fookuse, täpsuse, kommunikatiivsuse poolest. Seekord olid nad liiva täis depooruumi püstitanud traataia, mis meenutas Kalaranna skandaalset traataeda ja mille taga, otsekui puuris, toimus sügiseselt külmas hoones idülliline rannastseen paljude päevitusriietes statistidega. Kuni ilmus silt kirjaga „Jaamarand“ ja publik kaasati sinist vedelikku täis õlleklaaside vastu seina purukslöömisse.

Üldse võib selle aktsiooni puhul rõhutada tegevuskunstiaktide ühtesula(ta)mist ning kindla piiri puudumist selle vahel, millal alustab üks esineja või rühmitus ja lõpetab teine. Seda tõid veelgi esile korduvad elemendid. Sinine vedelik oli läbiv kujund ka Pille Vassari performance’is, mis oli pühendatud äsja surnud kunstikriitikule Riin Kübarsepale (nii nagu ka kogu õhtu korraldajate poolt). Seda kasutasid tseremooniameistrina üles astunud Kaarel Kütas ja Rait Rosin, samuti tõusis see kujund esile ühis-performance’i puhul. Teine ühine hoiak oli absurdile rõhumine, mis saavutas oma tipu Habeme etteaste puhul, samuti sama autori usuteemalises installatsioonis.

Ville-Karel Viirelaiu minimalistlik performance ei lasknud tema absurditajul, eneseiroonial ja karismaatilisel esinejanatuuril – omadused, mis on tema sooloetendusi parimatel aegadel iseloomustanud – nii hästi esile tõusta kui viimaste tööde puhul. Võimalik, et „Sinise vere“ performance marsisammu ja ameeriklaste Kuu peale maandumislause korrutamisega jäi liiga minimalistlikuks.

Sorge aktsioon koondas endasse tema varasemaid leivanumbreid – häälutamist ja palja daami kõrgelt alla loobitud taldrikuid, kõrvalosas esines luuletaja-koreograaf Sveta Grigorjeva.

Kaarel Kütase poliitilise hõnguga etteaste, mis sujuvalt moondus vanaks heaks ennastpiinavaks kehakunstiks, näis olevat alateadlikult mõjutatud tema säravast anonüümsest osatäitmisest ülipopulaarses alastikoreograafialavastuses „Alastusest enam“.

Balti jaama depoo pidustus ei koosnenud ainult tegevuskunstist: suur angaar oli täidetud Karl Nageli suures formaadis maalidega, kus sotsiaalkriitika kohtub Luule Viilma õpetussõnadega, ja seda ekspressionistlikus vormis. Silma paistsid Meeland Sepa hiiglaslikud kineetilised masinad, paraku oli seekord raua keevitamise asemel piirdutud okste, teibi ja Meelandile iseloomuliku detaili – nugadega. Rühmituse Vedelik alanäitusel torkas aga silma grupeeringu uus liige Vilen Künnapu.

Angaarist siirduti edasi galeriisse ja kunstikommuuni Vana-Kalamaja tänava lõpus, kus avati kuraator Tuuliki Avango (kunstnikunimega Tuul) kureeritud väljapanek seltskonna lapsepõlve- ja teismeliseaja fotodest.

Arvustus. Elegantne sadomasonäitus vaniljedele ( Ilmunud Kultuu.err-is 21.10.2015)

Anna-Stina Treumund
"Õud/Dread"
Hobusepea galerii
kuni 2.11.2015

„Õud“ on ootamatult värskelt mõjuv väljapanek seni oma LBGT-identiteediga ja selle eksponeerimisega tegelenud kunstnikult. Anna-Stina Treumund on Eesti vist kõige otsesem queer-kunstnik, kui selle mõiste all käsitleda heteroseksuaalsest normist hälbivat identiteeti. Ja selle väljendust kaasaegses kujutavas kunstis.

Treumund on seni tulnud oma debüütnäitusega Kunstihoone galeriis „kapist välja“ naisi armastava naisena ja teinud cover`i fotomeediumis Eesti graafika varasurnud klassiku Marju Mutsu töödest, leides sealt vihjeid queer-temaatikale. Kritiseerinud traditsioonilisi heteronormatiivseid muinasjutte ning leidnud ebatavalise seksuaalse orientatsiooniga naisi Eesti ajaloost, tehes ühtlasi austusavalduse ennast mõjutanud kohalikele (nais)kultuuritegelastele.

Arvestades tema kunsti teemade aktuaalsust, on Treumund kahtlemata edukas noorema põlvkonna kunstnik. Seni on ta tegutsenud põhiliselt fotograafina, kui mitte arvestada põgusaid kõrvalepõikeid video valdkonda. Treumundilt pärineb ka kuulsa Kai Kaljo "Luuseri" parafraas, kus ta üsna naiivselt ilgub tüüpilise Eesti töölisklassi playboy-väärtushinnangute üle. Mulle tundub, et Treumundi loomingut võib võrrelda enam-vähem samal ajal Eesti kunstis läbi löönud Fideelia-Signe Rootsiga. Mõlemad lähtuvad oma kunstis kolmanda laine feminismi ideoloogiast ning tihti eksponeerivad omamoodi illustratsioone sellele, taunides heteronormatiivset kultuuri ning pakkudes valitsevatele mõttestampidele mängulisi alternatiive.

Seekord toob Treumund näitusesaali oma seksuaalsuse teise tahu: sadomasohhismi. Ühtlasi on ootamatult kadunud tema loomingut seni iseloomustanud moraalitsev aspekt. Võimalik, et sadomasohhistlik praktika on piisavalt isiklik ning intiimsfääri kuuluv ega allu suuremale ideoloogiale. Tõsi küll, Treumund loetleb oma näituse kontseptsioonitekstis sadomasoharrastajate reegleid: "Austa alati turvasõna. Kui keegi ütleb "Punane", siis sa lõpetad. Austa piire. Austa anonüümsust. Ära hirmuta vanillasid." (Vanilje- või vanillaseksiks nimetatakse sadomasoringkondades "tavalist" vahekorda.)

Seega on väljas minimalistlikud installatsioonid piitsadest ja muudest SM-rekvisiitidest. Kõik on väljapeetud ning hea maitsega eksponeeritud: nii dominasessioonil kantavad pesutükid mastaapsetes klaasvitriinides (näituse üldmulje huvides oleksid küll viimased võinud seina saada) kui piitsade kollektsioon. Vaniljesid kahtlemata ei hirmutata. On isegi üks vaimukas kineetiline installatsioon, mis ilmestaks nii mõndagi grupinäitust. Sain sellega isegi vastu pead. Kokkuvõttes elegantne väljapanek, kuigi hõre, nagu viimasel ajal enamus näitustest.

Väljas on isegi üks potentsiaalne hitt – ja sellega, erinevalt hõredusest, hiilgavad järjest vähemad isiknäitused. Selleks on parafraas kuulsast Gustave Courbet` maalist originaalpealkirjaga „L`origine du monde“, mille eestikeelne pealkiri on küll tõlkes kaduma läinud. Tundub, et kui Treumundil on feminismiga seonduv kõige epistolaarsem faas läbitud, on ta kunstnikuna edasi läinud ning otsib enda isiksusest ja seksuaalsusest tumedamaid nurgakesi. Mida vaatajal on kahtlemata huvitavam jälgida ning avastada, kui eeskujulikku ideoloogilist mõtlemist ja selle sirgjoonelisi illustratsioone. Lühidalt on tema viimases näituses oluliselt vähem pedagoogikat ning seda rohkem kunsti.

Islandi sügisstiil

Mulle öeldi, et see pidi olema Islandi sügisstiil, kui paned mitu sooja villast asja ülestikku. Et seal keegi ei kanna sellel aastaajal jopet. Ma ei tea -- ma olen Islandil käinud ainult juunis ja augustis. Ja ma kandsin sulemantlit ning uhutud villast mütsi.Ühtlasi pühapäeval kirikuskäimise (geikristlased!) riietus. Pildistatud OMA keskuse ees Kaarli puiesteel.

Sadomasonäitus

Anna-Stina Treumund
Õud/Dread
Hobusepea galerii
kuni 2.11.2015

Ootamatult hästi mõjuv väljapanek seni oma LBGT-identiteediga ja selle eksponeerimisega tegelenud kunstnikult. Üks hitt (potentsiaalselt): parafraas kuulsast Gustave Courbet` maalist originaalpealkirjaga L`origine du monde; selle eestikeelne pealkiri on küll kaduma läinud tõlkes. Seekord eksponeerib Treumund on seksuaalsuse teist tahku : SM& Bondage`it. Seega on väljas minialistlikud installatsioonid piitsadest ja muudest SM-rekvisiitidest. Isegi üks kineetiline installatsioon. Sain sellega isegi vastu pead. Kokkuvõttes elegantne väljapanek, kuigi hõre, nagu viimasel ajal enamus näitustest.

Vee peal

Olavi Ruitlane
Vee peal
ZA/UM

Kuskohast: autori käest

Hästi spontaanne ost. Kirglikust kalamehest sõbrale, kingituseks, autorilt ja pühendusega.Mis ma selle kohta muud ütlengi? Kahtlemata korralikult kirjutatud, aga minu maitse jaoks on kalameestejutte seal lihtsalt liiga palju. Huvitavamad fragmendid on puberteediealise peategelase tärkava seksuaalsusega seotud elamustest ja Võru linna vaeste-patuste karakterid. Kingitusena, ma loodan, täidab oma ülesande hästi.

Pimedusest välja

Pimedusest välja

Janek Muru

Kerttu Rakke

Ma arvan, et Kerttu Rakke on hea kirjanik, aga sellisena kuhugi ära kadunud. Ta sisenes kirjandusse 1990ndatel kui Eesti Bukovski nais-variant ning kirjutas seksist, alkoholist ja narkootikumidest. Ja sinna tuli järjest süvenevalt mingi heas mõttes sotsiaalne, isegi allegooriline mõõde juurde.  Minu jaoks tipnes ta kirjanikukarjäär romaaniga "Küpsiseparadiis", kus  kõik eelpoolmainitu  oli täiel määral avaldunud ning lisaks moodustus erinevatest, ühte äärelinna majja koondunud  tegelastest ja nende lugudest kaleidoskoop, mida oli tõsiselt nauditav jälgida. Pärast "Küpsiseparadiisi" "päris" kirjandust rohkem ei tulnudki. Ja mul on sest tõsiselt kahju.  Võimalik, et seebiseriaali stsenaristikoht seitsmeks aastaks oli kirjutajana loogiline jätk; võimalik, et mingis muus osas tasus see valik end paremini ära -- fakt on see, et Kerttu Rakkelt on pärast oma tippteost ilmunud  kõigest Diana Klasi elulugu ning isiklikud mälestused, viimane mainitutest juba viis aastat tagasi.

Ja nüüd "Pimedusest välja" --- kahasse Janek Muruga, traagilise saatusega kaasasündinud liikumispuudega endise (eri)lastekodulapsega. Janek Muru mälestused lapsinvaliidide kodu kohutavatest tingimustest moodustavad raamatust suurema osa. See osa on jube ja ängistav ja meenutab Holocausti üleelanute kirjeldusi koonduslaagritest, kus kaaslased kõrval surevad. Vaid vangivalvurite asemel on sadismi astmelt neile mitte alla jäävad joodikutest kasvatajad ja sanitarid. See on paraku (kogu õudusest hoolimata) ka raamatu kõige kaasahaaravam osa. Omamoodi tahte triumf: põhjendamatult imbetsilsuse diagnoosi saanud poiss areneb ja võitleb end lootusetust kasvukeskkonnast välja ise, kuigi ajapikku ilmub välja ka mitmesuguseid heatgeijaid ja kaitseingleid. Skandinaavia kristlikest hoolekandeorganisatsioonidest ETV töötajateni.

Järgneb internaatkooli õppimasaamine ning iseseisev elu ja elukutse omandamine Tallinnas. Paraku ka halvad sõbrad ja ärakasutajad, narkootikumid ja kriminaalsed teod. Usun, et mingile ringkonnale on see raamat skandaalseid paljastusi täis. Keelekasutus ja loo lineaarne jutustamine on lihtsad ja  nagu Kerttu Rakke järelsõnas mainib, oli talle oluline Janeki hääle säilitamine. Samas ei ole seda isiklikku pihtimust lugedes mitte võimalik peategelast mitte mõista, saatku ta iseseisva elu lummuses korda mida iganes. Raamatu viimane osa, omamoodi õnnelik lõpp jääb mõjuvuselt eelnevale alla ning mõjub pisut aruandeliku raportina tehtust ja saavutustest, takerdudes kohati loo jutustamise seisukohalt mitte nii olulistesse detailidesse. Eelnev isiklikkus ja emotsionaalsus on selles aruandes kaduma läinud.

Kahtlemata tänuväärne, hästi teostatud (loe: kirjutatud) ja vajalik projekt, aga ühtlasi tuletab meelde kirjanikku Kerttu Rakket ning paneb ootama, millal ta tuleb välja oma uue "päris" romaaniga.

Vanemate juures Mustamäel.
Hoidsin oma ema ja palju inimesi ja asjaajamisi.
Villane käekott: Telliskivi kirbukas (tasuta)
Kingad: Suburbia Kopopoli (tasuta)
Teksaretuusid: Suburbia Kopopoli (tasuta)
Kampsun: Julia`s Best (alla 20)
Tuunika: ei mäleta

Rasmus Hanseni kirjutamiskera

Rasmus Hanseni kirjutamiskera
Andrei Ivanov
Loomingu Raamatukogu
3.95

Väga hea raamatu kohta on mõnikord väga raske midagi öelda.

White trash kirjandus

Mari-Leen Lember
Avameelselt Arnoldist
Kentaur
2003

Selles raamatus on armastust:

Ta laulis mulle "Love me tender, love me true"... See oli viimase peal. See meeldis mulle.
lk 11

seksi:

Me lobisesime tühjast-tähjast ja siis ta hakkas rääkima, kui hea riist tal ikka on. No on siis on.. Jahus oma heast riistast päris pikalt, kuid ta ei ei öelnud, et tahate, ma näitan. Aga ma olen ise paras provokaator ja ütlesin, et mida sa seletad, et on nabani, näita välja siis.
Ma ei uskunud, et ta tõesti -- seksikas poosis -- kahe puu vahele seisab ja oma püksid jalast võtab.
/---/Arnold on nagu mingit sorti pervert, et nii kui sa huvi ta riista vastu üles näitad, on tal see kõva!
lk 12-13

luulet:

Ei ole vist inimest, kes teda ei teaks.
Ta on kuulus, haruldane ja südames nii hea.
Paljud peavad teda veaks, 
ei mõista, et hinges on ta hea.
Ta on vaid natukene arusaamatu,
aga see ei tee temast saamatut.
/---/
Ta võidab ja ka siis olen ma ta kõrval.
Ta saab hakkama, sest ta on Arnold Oksmaa!
lk 37

suuri pettumusi:

Ma olen saanud tuttavaks George`iga, kes elab Londonis. Ja plikad olid sel päeval minu juures, kui me netis tuttavaks saime, ja kui me ta pilti nägime, ütlesid kõik, et ta on nagu Oksmaa. Tegelikult ei ole nad üldse sarnased, aga ta kuidagi meenutas Arnoldit. Me rääkisime iga päev peaaegu netis ja...
Ta on nii lahe, ma olen talle palju luuletusi teinud ja... Ta on lihtsalt selline hästi vahva. Aga ükspäev tuli välja, et ta on venelane. Ega rahvus midagi ei muuda, aga võlu on kadunud. Enne ma mõtlesin, et londonlane, inglane...lahe! Aga venelane... Nii tavaline, terve eesti on selliseid täis.
lk 90

Ja ma pole veel seni näinud raamatut, millel oleks esilehel eraettevõtja reklaam:

Pauku teeb
Pommionu Jüri ilutulestikud
dynamiit@hot.ee

Alastusest enam/ More than naked

Kus: Vaba Lava
Kui palju: 7 (sõbrapilet)

Nähtud on ülipopulaarne (välja müüdud! lisaetendused!) tantsuetendus, kus kõik esinejad on laval paljad ning mida etendatakse erinevates kohtades kohapealt leitud osalejatega.
Ma olen elus kindlasti näinud keskmisest kordades rohkem alasti inimesi.
EKA maalikateeder ja igahommikused joonistustunnid (tihti akt!) ning perfokafestivalid Eestis ja maailmas viivad automaatselt mu numbrid lakke. Lisaks siinne saunakultuur ja Pärnu ranna naiste paradiis.
Ja ikkagi olin ma heas mõttes üllatunud, mida kõike võib hea koreograaf lavatäie alasti inimestega, kellest kõik ei ole kindlasti tantsijad (tuttavaid oli laval 2 --- ning üks neist pole kindlasti oma elus koreograafiat õppinud, teise kohta pole ma nii kindel) teha. Seda ilma rekvisiitideta, kui laval oleva DJ pulti mitte arvestada.

Veel mõtteid, mis seda etendust vaadates pähe tulid:

see on teatriskäimise juures veider, kuidas inimesed kogu aeg naeravad

rinnad on üle hinnatud

päevitustriibud on jubedad

kohati lööb ikkagi läbi mingi saksalik huumor, mis avaldub koomilistes sketshides (publik muidugi rõkkas naerust)

Imelise ajastu lõpp

"Imelise ajastu lõpp"
Artis
Hind: 6.80 (õhtusel ajal)

Filmi info (Forumcinemas lehelt):

Stanislav Govoruhhini uus film, mis põhineb Sergei Dovlatovi biograafilisel jutustusel „Kompromiss“, jutustab ajastust, mil hoolimata keeldudest tegeleti loominguga, seksiti ja võideldi õiguse eest teha end kuuldavaks kõikehõlmava kontrolli kiuste. See oli ajastu, mille lõppu kardeti ja oodati.

Film on üles võetud Tallinnas.

Filmis mängivad eesti näitlejad Lembit Ulfsak, Tõnu Kark ja Kärt Tammjärv.

Kinodes alates: 9.10.2015

Filmi pikkus: 1h 35 min

Mida ei öelda, on see, et 78 a rezhissöör on "Kompromissi" ning Dovlatovi peategelasena toonud umbes 5 a varasemasse aega, st aastasse 1969. Küllap isiklikel nostalgilistel põhjustel. Mis annab võimaluse teha kõigest üks idealiseeritud mustvalge postkaart, kus kõik tegelased on klanitud ja heade maneeridega ja katkendid  Dovlatovi novellidest on lavastatud kui  kammerlikud, teleteatrit meenutavad stseenid. Välja on jäänud kogu "Kompromissi"atmosfäär, mõttetu silmakirjalik ajalehetöö, spontaansed rämedad joomingud Tallinnas või väljasõitudel ja meeldejäävad karakterid. Aga saal naeris kohtades, kus oli kogu halvast lavastusest hoolimata säilinud autentne Dovlatovi dialoog.
NB! Ükski vene näitleja ei mängi selles filmis usutavalt purjusolekut!
Kokkuvõttes: totaalne pettumus. See film on kompromiss halvas mõttes.

Täna Lennusadamas

Mantel: suve esimesel soojal päeval, vist mai lõpus; Balti jaama turg, 2 (70 % virgin wool, 10 % kashmere, 20% polyamide)
Sukad: Tina, Vana-Kalamaja tänava kodukaupade pood
Saapad: Trendexpress, 2014.a. kevad
Kindad: Repeat, pood kohtumaja vastas Liivalaia tänaval

Mida kanda järjekordselt kohtus filmides/ sügis on käes

Kleit: Julia`s Best
Villane mantel: Humana (2 eurot)
Sukad: Tina (veel terved)
Kingad: Suburbia Kopopoli (tasuta)
Sall ja kindad: Siidilabor
Foto: Igor Ruus

Vanemate juures Mustamäel

Kleit: viimane ost Julia`s Bestist
Sukad: Tina, juba katki, mille varjamiseks on pika säärega saapad
Saapad: 1,5 a tagasi totaalne tühjendusmüük Trendexpressis Viru keskuses, 15
Interjöör: vanemate kodumaja Mustamäel
Foto; Igor Ruus

Andsin intervjuu saatele Rabarbar Polymerist

http://etvpluss.err.ee/v/kultuur/rabarber/saated/f8c0459a-af8a-4ded-ba75-d082894afaed/rabarbar-nasha-kultura

Itaalia sukkpüksid firmalt Tina

40 den
erinevat värvi (punanne, sinine, lilla, fuksiaroosa), matid
Hind: alla 3 (või isegi alla 2)
Vana-Kalamaja tänava kodukaupade poest, Vana-Kalamaja 7a

Kõlab nagu unelm, eks?
Paraku lähevad need ise näiliselt ideaalsed sukad jube ruttu katki, nii et just viskasin ära teisi paari.
Rohkem ei osta.

Mart Sanderi "Litsid"

See on üllatav, et inimene, kelle delikaatseid isikuandmeid avalikustav raamat kohtu otsusega ära keelati (loe: autor väidab, et Sander on joodik, homo, kiilanev ja halvas füüsilises vormis; loe: on paljastatud tervislik seisukord ja seksuaalne orientatioon), on enda raamatus nii.... vaoshoitud. See on tavaline lamedavõitu meelelahutuskirjandus, kuigi tegevus toimub II maailmasõja ajal Pirita bordellis, asjasse on segatud mõrv ning spioonid. Ja litsid.
Hirmuäratavalt mõjub tagakaane tekst, kus mainitakse, et "multitalent" kirjutab lisaks "Litside" uuele osale juba uut romaani--- pealkirjaga "Saatana jumalanna."

Noorus

Ma ei julgenud Paolo Sorrentino läbimurdefilmi La grande bellezza vaatama minna, see tundus liiga suure võimalusena igav kuuldu põhjal. Ühtlasi olen üllatunud, et Nooruse puhul seda probleemi küll ei olnud. Ei olnud igav need kaks tundi. Ameerika indiekino meenutavad dialoogid ja abusrditaju, ootamatud kaadrid ja montaazh ning see, et tõesti ei oska arvata, mis järgmisena tuleb. Oleks nagu Euroopa kino, ja samas ei ole ka (USA vanad staarnäitlejad Jane Fonda ja Harvey Keitel aitavad selle mitte-euroopaliku mulje tekkimisele muidugi kaasa, olgugi tegevuspaigaks Shveitsi kuurort.) Pluss ülejäänud armsad näitlejad ning fakt, et lähitulevikus hakkab huvitavaid filme, kus peategelased on vanad inimesed, nüüd ilmselgelt järjest tulema. Meenutades kasvõi Diplomaatiat, kus Pariisi saatuse otsustasid kaks pensioniealist meest...

Must missa

Kus: Coca-Cola Plazas
Kui palju maksis? 6 (pühapäeva õhtul)

Ameerika staarikultuse ja seal valitseva Stanislavski meetodi sümbioosi tulemuseks on, et üks näitleja mängib ükskõik keda ja ükskõik mida.
"Musta missa" peaosaline Johnny Depp mängib keskealist kiilanevat Iiri päritolu gangsterit, talle on tehtud vastav grimm (hõredad hallinevad juuksed, puhmaskulmud, tedretähed, pigmendilaigud, mustakstõmbunud ebaühtlased hambad) ning ta kannab siniseid kontaktläätsesid. Tulemus: ta näeb ebaloomulik välja. Seda olen ma ammu muuseas mõelnud, et milleks kõik need karvlisandid ja grimm -- kui on vaja 50-aastast iirlast, miks mitte võtta vastav näitleja?
Ühtlasi meenub, et olen Johnny Deppi näinud nooremana halbades filmides nii indiaanlast kui mustlast kui -- taaskord --kiilanevat meest mängimas (viimane oli küll heas filmis "Fear and Loathing in Las Vegas)".
Tühi töö ja vaimu närimine tundub see kõik. Lisaks näidatakse lõputiitrite vahele uduseid kaadreid ning mustvalgeid fotosid päriselu vastavast gangsterist. Ei usu, et keegi eriti teaks tema tegelikku välimust.
Lisaks on film kaugelt liiga pikk (2 tundi ja 2 minutit), küllaltki igav ja veniv ning mitte eriti kaasahaarav.
Aga lõputiitrid vaatasin lõpuni, et teada saada, mis laul see on:Animals. Don`t bring me down

Amy Schumer

Avastasin selle väidetavalt feministliku uue tõusva koomiku sel suvel ning läksin vaatama ta komöödiat Trainwreck/ Hunnik õnnetust. Loomulikult tähendas reklaamitud feministlik element lihtsalt seda, et naispeategelane jõi ja tõmbas ringi "nagu mees".
Komöödia oli OK, aga toredamad on Youtube`is üleval olevad lähikesed klipid tema telesaatest Inside Amy Schumer.

Näiteks: Sext Photographer

Või minunimeline: SandraGel

Või hoopis teisel teemal must huumor

Kristlik kõrvalsuhteotsimisteenus

AIDS

Pulmasaadete paroodia

Suhteterapeut

Noh, tegelikult on vist feministlik koomik küll....

Ja kes ütles, et USA-s ei või rassistlikke nalju teha?

Last Sharing Event

Last Sharing Event
Endine Kultuuritehas Polymer
Madara 22
Kuni täna, 3. okt kl 16

Kui Kultuuritehas Polymer oli sümbioos alternatiivsest isetekkelisest kultuurikeskusest, ateljeedekompleksist, rahvusvahelisest residentuurist, millele ajapikku lisandus noorte vene hipide katuseaed ning RÖNK (Rakendusliku Ökoloogia Noorte Klubi), siis praegu -- tundub, on see lihtsalt üks hipipesa. Kus Eestisse elama Hollandi sattunud tantramees (ma ei tee siinkohal nalja!) Mart de Ridder ajab oma Tallinn Sharing Community asja. Õigemini ajas, sest Last Sharing Event on tema sellekohase püüdluse praegune lõpp või vähemalt loobub ta liidrirollist . Kuuldavasti on see tasuta shoppamise teema tema kodumaal eriti levinud. Tasuta poe pidamine on selles mõttes lihtne, et raha, kassat ega arvepidamist pole. Inimesed toovad asjad kohale -- või organiseerib selle kuidagi ettevõtmise käivitaja;  teised inimesed  viivad need jälle minema. Võibolla toovad ka midagi asemele, aga selle tasuta shoppamise võlu ongi selles, et tingimata see pole vahetuskaup.
Enne de Ridderit ajas sama asja Kadi Estlandi feministliku galerii Nancy Nakamura Ideederiiuli (sai Kulka aastapreemia!) järeltulija Suburbia Kopopoli. Mõlemad projektiruumid asusid Koplis ning samuti on sama tasuta poe rida ajanud sealsamas Polymeri hoovis asuv noorte anarhistide Sotsiaalkeskus Ülase 16. Kas, millal ja mis alustel viimane tänapäeval tegutseb, seda ma ei oska öelda.
Igal juhul on endist ja praegust Polymeri ning de Ridderit kajastanud just ETV plussi kultuurisaade Rabarbar, mis peaks olema eetris oktoobri alguses. De Ridderist  ja tema absoluutselt ilma rahata eluviisiit teeb aga dokumentaalfilmi Minna Hint.
Täna kella neljani on aga võimalik läbi proovida, mis tunne on käia poes, kus mitte millegi eest midagi maksma ei pea.

Täpsustus kataloogi arvustuse kohta / TSITAADID!

Kuna minuni on jõudnud kuuldus, et üks lõik mu postitusest tekitas teravaid reaktsioone ja küsimusi.
Rõhutan, et tegu pole mu isikliku hinnanguga, vaid ülevaatega intervjuudekogumikust.

Väga avameelsed intervjuud joonistavad välja omamoodi kurja geeniuse kuju, kes küll palju asju käima lükkas ning neid käimas hoidis, kuid samal ajal anastas rühmituse deklaratiivselt anonüümsete liikmete loomingulise panuse nii virtuaalsel kui füüsilisel kujul (viimane on päris tõsine süüdistus Non Gratas kaasa löönud noorte kunstnike paremate, ühtlasi suuremaformaadilisemate maalide endale võtmises, kuna vaestel noortel polnud neid teoseid kuhugi panna).

Psühhoterrori- ja manipulatsioonisüüdistusi on liiga palju, et neid välja noppida, aga seal on ka muid omavahelisi väikseid arveteklaarimisi ning vanade solvumiste meenutamisi. Ka vaesusele viitamist on väga palju.
Aga füüsilise loomingu ärastamisesüüdistus on pärit Marianne Männi intervjuust lk 247 (ja kui natuke pikem lõik läbi lugeda, siis võivad asjad ka natuke ambivaletsemad tunduda). Seega, pikem lõik:

Maale ja graafikat oli palju, kevadpuhastuse ajal viskasime omajagu ka prügikasti. Tootlus oli meeletu. Paljud tööd jäid Riia maantee majja, keegi nägi oma maali Eva-Lotta kunstiäris müügis, ehitusmehed olid viinud. Paremad tööd koliti Non Grata majja. Alati pole olnud omal kohta, kus suuri asju hoida. Nende tagasisaamisega on vist päris keeruline, peab vist perefirmast välja ostma.

Ja sellega ma tahtsin ka seda käesolevat täpsustust lõpetada, kui poleks ette sattunud veelkord Ville-Karel Viirelaiu intervjuu see koht (lk 269):

Rael Artel: /---/kas loominguline töö oli tasustatud ka?

V-K Viirelaid: Ei olnud.

RA: Kas tänaseni ei ole?

V-K V: Jah, selles mõttes ongi väga raske Non Grata liige olla. et väga kulukas on. Alati on olnud nii, et kuhugi trip`i peale minnes peab ise omale finantsid tekitama. Samas palgatööl käimine oli grupis taunitud. Enamik NG liikmeid ei ole oma panuse eest grupis mingit raha saanud, isegi siis, kui grupp on saanud projekti eest tasu.

Rääkimata intervjueerija mitmele intervjueeritavale  enamvähem samas sõnastuses esitatud küsimusest:

Oskad sa kõrvaltvaatajana kirjeldada, kuidas see kollektiivselt alanud üritus, kuhu kõik deklaratiivselt võrdsetel alustel anonüümselt panustasid ja mille tuumik moodustus Academia Non Grata põhjal, on n-ö privatiseeritud. Kuidas on kogu see kollektiivne pärand jäänud Suur-Posti tänavasse ja seda haldab ainuisikuliselt Al Paldrok?

Anonymous Boh. Stardust. Näitus Fahle galeriis, avamine Tallinn Tuesday raames 29.09.2015

Väga -- parema sõna puudumisel -- irooniline oli minna Anonymous Bohi ehk Al Paldroki isiknäituse avamisele, käekotis pooleli lektüürina Rael Arteli koostatud intervjuudekogumik, mis kaasnes tema kureeritud näitusega "Plahvatus Pärnus". Teadupärast on Paldrok kui Non Grata rühmituse ainuvalitseja nende intervjuude peaaegu et mütoloogilise ulatuse võtnud kuri kangelane. Kellele omistatakse kõige ilusa ära rikkumist ning kollektiivse ja anonüümse kunstitegemise varjus endale suure hulga kultuurilise kapitali kantimist. Omamoodi varakapitalistliku kunstimaailma analoogi kolhoosiesimehele, kes ideoloogia kohaselt ühisomanduses vara, traktorid ja kombainid oma hoovi vedas ning suurärimeheks hakkas.

Sama irooniline oli avastada, et näitus koosneb Non Grata rühmituse (misiganes või kesiganes see praeguseks hetkeks on) performance`ifotodest, mis on suurelt välja prinditud ning kaetud neile siiditrükis tehtud kujunditega --- mille autoriteks on anonüümsed kunstnikud üle maailma, kellega on rahvusvahelistel tegevuskunstifestivalidel kohtutud ja kollaboreerutud.
Need kujundid keerlevad suurel määral ümber ameerikaliku popkultuuri, hot dogidest, mis on warhollikult akrüülvärvidega üle maalitud,  justkui 1960ndatest pärit naisenägudeni, sekka mitmesugused kollaazhilikud hübriidkujundid.
Tulemus on suur, värviline ja klisheelik, ning vähemalt selliste blow up-idena ei tundu, et teoste algmaterjaliks olevad fotod oleksid midagi tähelepanuväärset, vähemalt võrreldes Non Grata varasemate, ikooniliselt mõjuvate fotodega.

Lõbusam ja köitvam kui näitus ise oli selle avamisatraktsioonide seeria. Raul Saaremets mängis plaate, õhtu jooksul loositi välja mitu teost kunstniku isiklikust kollektsioonist (nende hulgas Lapini "Naine masina" uustrükk), soovija võis osta kohapeal T-särgi ja lasta sellele piltidelt tuttavad kujundid trükkida (tulud loterii-ja joogipiletite ning trükitoodete müügist Non Grata Põhja-Ameerika tuuri toetuseks) ja sündmuse krooniks oli Skype-intervjuu Anonymous Bohiga, läbiviijaks kunstikriitik Marian Kivila.
Selliste aktsioonide puhul ikka ja jälle ette tulevaid tehnilisi probleeme mahendas vintage-telekas galerist Meelis Tammemäe kollektsioonist, ning kogenud performance`ikunstnikuna olukorda valitsev Anonymous Boh. Kes ei lasknud end segada sellest, et ei kuulnud kunstiteadlase küsimusi, vaid rääkis Non Gratat Hiinas jälitavast kohalikust salapolitseist.
Kokkuvõttes jäi mulje, et las koerad hauguvad, globaalne karavan läheb ikka edasi.

Ostud

1. Profigrimmikomplekt sinikate tegemiseks, Facebooki grupi kaudu käest kätte, 15.

2. Ehtsast nahast korsett, valmistatud Saksamaal, ostetud kohast nimega Kalamaja Rõivapank, Kotzebue 7. 13, müüja oli lahkelt nõus allahindlust tegema alghinnast, milleks oli 20 eurot. Taolisi asju on väga harva järelturul, sest originaalis on need kallid ja töömahukad valmistada. Ning inimesi, kes sadomasohõngulisi fetish-riideid vajavad, ei ole maailmas just liiga palju.

Viimase asja pildistas mobiiliga üles Eva Sepping.

Plahvatus Pärnus. Kataloog

Samanimeline näitus Kumus (kuraator Rael Artel) oli muljetavaldav. Ruumid olid täis kuhjatud kunsti ning seda täiendavat infot; ajaleheväljalõikeid, kunstitegemisest maha jäänud esemeid ja muud. Lisaks olid näitusesaalis eksponeeritud intervjuud osavõtvate kunstnikega. Nad vastasid küsimustele, mis oli see, mis laias laastus aastatuhandevahetusel Pärnus toimus ning mis selle muidu unise kuurortlinna korraks, tsiteerides Andrus Joonast, Eesti kaasaegse kunsti pealinnaks muutis.
Nüüd on need ajaleheväljalõiked ning intervjuud Pärnu Non Grata koolkonna kunstnikega pressitud kokku kahekeelsesse kataloogi, näitusekataloogi kohta vägagi mahukasse.
Kõik, mida sa oled alati tahtnud küsida --- või pole osanud küsidagi -- nähtuste kohta nagu Sütevaka Humanitaargümnaasium, Academia Non Grata, kunstirühmitus Non Grata, Academia Gustaviana Selts ning muud märksõnad, mis moodustavad selle eripärase, aga tegelikult end Eesti kunstis jõuliselt kehtestanud ning omakorda võrseid ajanud kunstiskeene.
Väga avameelsed intervjuud joonistavad välja omamoodi kurja geeniuse kuju, kes küll palju asju käima lükkas ning neid käimas hoidis, kuid samal ajal anastas rühmituse deklaratiivselt anonüümsete liikmete loomingulise panuse nii virtuaalsel kui füüsilisel kujul (viimane on päris tõsine süüdistus Non Gratas kaasa löönud noorte kunstnike paremate, ühtlasi suuremaformaadilisemate maalide endale võtmises, kuna vaestel noortel polnud neid teoseid kuhugi panna). Kriitika Al Paldroki aadressil on intervjueeritavate suust nii totaalne, et tõsiselt kahju on esimese intervjuuvastuste puudumisest raamatus. Paldrok keelas nimelt nende avaldamise kohtu ähvardusel ära, seega tähistab intervjuu toimumist vaid Arteli küsimuste list. Samu asju küsib ta ka paljudelt teistelt Pärnu plahvatuse otsestelt tunnistajatelt, seega juba tasakaalu ning alternatiivse vaatenurga huvides oleksid Paldroki vastused vajalikud.
See on raamat, millega seoses on selle koostajat isegi mitu inimest kohtuga ähvardanud.
Ja ma ei oskagi öelda, kas seda intervjuudest välja kooruvat draamat on huvitav lugeda sellel, kellel selle nähtuse ning sellele alusepanijatega otsekontakt puudub.
Pärnu koolkonna ning Non Grata vastu huvitundjatele kahtlemata kohustuslik kirjandus.

Mida kanda olulisel kohtumisel

Tänane pitching Eesti Filmi Instituudis. Müstiline valgus tuleb sealsest põrandasse installeeritud sisekujunduselemendist. Pildi tegi mobiiliga Igor Ruus.

Kleit: Julia`s Best, eilne täiendus sügisgarderoobi.
Hind: 16.40
Materjal: akrüül

Kampsun/jakk: Kalamaja Rõivapank, Kotzebue 7 (selle koha juurde pöördun veel tagasi)
Hind: 7
Materjal: 50% orgaaniline vill, 50% alpaka

Ostud Julia`s Best`ist

Julia`s Best
Tulika 15/17

Julia`s Best on kindlasti üks mu lemmikpoode Tallinnas. Second hand, kuhu shoppama minek on midagi teise ringi kaubanduse ning "päris poe" külastamise vahepealset. Ei pea läbi tuulama hunnikuid kahtlasi kasutatud rõivaid, vaid meeleolu on pigem nagu butiigis. Ülisõbralikud müüjad, keskealised südamlikud naised, kes mäletavad kliente ning mida need varem on sealt valinud; oskavad soovitada ning on kogu kaubavalikuga väga kursis.
Eraldi on poes paigutatud uusim kaup, siltidega (see tähendab: täiesti uued) riided ning suuremad numbrid. Lisaks kingad ja aksessuaarid.
Olen sealt aegade jooksul päris palju asju ostnud --- ning reeglina neid väga palju kandnud. See kompenseerib omajagu selle, et Julia`s Best`i riided on kasutatud (OK, mõnikord ka kasutamata) asjade kohta üsnagi kallid. Kleidid-kampsunid kuni 20 ning mantlid 30-40. Samas on reeglina tegemist korraliku ning kvaliteetse kaubaga, nii et igal juhul õigustab see pood ennast kiirmoekettidest rohkem, isegi kui hind on üsna samas klassis.
Palju on korralikke Inglise kaubamärke.
Seekord soetasin sügisgarderoobi ühe sooja kleidi (järgmises postituses mõni pilt, kus see nähtavam on) ning allpoololevatel piltidel näha oleva 50 % villast, 50 % akrüülist kampsuni.
Eraldi on üles pildistatud detail: haaknõel-kinnis.
Hind: 19.90
NB! Praegu on Julia`s Best`is allahindlus: üks ese miinus 10%, kaks ostu miinus 15% ning kolm miinus 20%.

Ja veider valgus on pärit Eesti Filmi Instituudist. Pildistas Igor Ruus, mobiiliga.

3 viimast asja, mida tarbisin

Ma olen blogi pidanud. 2006-2013. Parimadaastad.blogspot.com alustas varjunimede Niina ja Aurora blogina ning selle algus oli seotud ühe kunstirühmituse lõpuga. Niina nime all esinenud autor loobus varsti seal kirjutamast. Aurora jätkas, kuni see sisuliselt päevikustiilis blogipidamine ammendus (aga vahepeal ilmus mingi osa sellest raamatus "Draamapunkt" ning see sai Betti Alveri debüüdipreemia) ning asendus mu esimese dokumentaalfilmi võtteid ja mu elu samal ajal dokumenteeriva salapäevikuga; tööpealkirjaga "Avalikud ja salajased märkmed". Mul on kahe aasta tagune kokkulepe ühe kirjastajaga, et avaldame selle 10 aasta pärast. Loomulikult loodan ma, et see dokk (heast perekonnast pärit ilusast ja andekast tüdrukust, kellele meeldivad väga pahad poisid -- sellised, kes vähemalt paar korda vanglas istunud ja ennasthävitav elustiil ja ühiskonna põhjakiht --- ja tema paraglamuursest kaaskonnast) on vahepeal vähemalt Oscari saanud.

Ma olen kirjutanud põhiliselt oma elust (kunstis) --- ja tegelikult ka asjadest, mida ma tarbin, sukkadest filmide ja raamatuteni.
Siin kavatsen ma kirjutada ainult tarbimisest, ja elust õige natuke.

Tuttav peakokk, kes on just alustanud oma erialase ettevõttega, väitis, et Eestis puudub aus restoranikriitika. Ja et tuleks vähem keskenduda interjöörile ning "muule tilulilule", vaid puhtalt toidu ning teeninduse kvaliteedile. Tuttav ütles, et lööks hea meelega eriala professionaalina kampa; aga et kõigepealt ütleksin ma, mis on kolm viimast asja, mida ma tarbisin. See küsimus sai viimaseks tõukeks tarbimiskriitika blogi alustamisega. Ja need kolm asja on:

1. Lahustuv misosupp firmalt S&B (Jaapan)
Japanese Instant Tofu Miso Supp with Tofu & Seaweed & Green onion
Kust pärit: Piprapood, Liivalaia 43
Kogus: 3 pakikest
Hind: alla 4

Imiteerib originaali üsna tõetruult, aga sellel rohelisel sibulal ning vetikatel puudub igasugune tuvastatav maitseerinevus. Kokkuvõttes: ma pole päris kindel, kas see mulle meeldib.
Rohkem tarbida ei kavatse.


2. Earl Grey ja vaniljemaitseline must tee firmalt Judah
25 Flavored Black Tea Bags/ All Naturals/Earl Grey & Vanilla
Kust pärit; Balti jaama turg
Kogus: 25 teekotti
Hind: 30 senti

Must tee bergamoti ning vaniljega ei saa olla halb mõte; samuti see, et see väidetav öko-ja fair trade-toode on täiesti naeruväärse hinnaga pärit Balti jaama turult.
Kavatsen edaspidi kindlasti tarbida.


3. Romaan "Pingviin ja raisakass", Mihkel Mutt
Pildikesi üleminekuajast
Fabian 2013
Kust pärit: Kalamaja raaamatukogu

1991.a. romaani kordustrükk, mis on taas aktuaalseks muutunud tänu selle põhjal valminud,  suve lõpul Kultuurikatlas etendunud Jan Uuspõllu mononäidendile.
Mihkel Mutt oli kunagi radikaalne kirjutades lastele raamatu lahutusest ("Näärivana", 1986) ning minu arvates ongi tema tugevaim trump kirjanikuna inimliku väikluse ja õeluse dokumenteerimine.
Vikipeedia: Diloogia "Keerukuju" (1985) ja "Kallid generatsioonid" (1986) kirjeldab sugupoolte vahelisi suhteid "vaimse mehe vaatepunktist".
Läbinähtavalt autobiograafilised romaanid halvaks muutunud suhetest ja väikestest sigadustest, mida kaks inimest üksteisele teevad olid raamatud, mida nende ilmumisajal, ehk siis koolilapsena korduvalt üle lugesin.
See olmeõeluste kirjeldamine sobib Mutile paremini kui ambitsioonikas satiiriline allegooria, milleks võib "Pingviini ja raisakassi" lugeda. Algus on ilus, aga mida fantastilisemaks muutuvad tüübid, kellega peategelane romaanis ühe päeva jooksul kohtub, seda ebameeldivam (ja tüütum!) hakkab. Mutt tundub olevat autor, kes on veendunud, et ta lugeja on loll --- ning naudib oma kujuteldavat üleolekut sellest.  Romaani pikitud väiksed naljad nagu kellegi töötamine diletandi abina peaksid vist lugeja lolliks tegema.
Kokkuvõttes mõjub raamatu tagakaanel olev lubadus, et see on "nagu ühe päeva tohutu fotosuurendus romaanist "Kooparahvas läheb ajalukku"" pigem viimasest eemalepelutavalt.


HOMME: 
Second Hand Julia`s Best
Tulika 15/17

"Plahvatus Pärnus"
Rael Arteli samanimelise kuraatorinäituse äsjailmunud kataloog