Arvustus. Elegantne sadomasonäitus vaniljedele ( Ilmunud Kultuu.err-is 21.10.2015)

Anna-Stina Treumund
"Õud/Dread"
Hobusepea galerii
kuni 2.11.2015

„Õud“ on ootamatult värskelt mõjuv väljapanek seni oma LBGT-identiteediga ja selle eksponeerimisega tegelenud kunstnikult. Anna-Stina Treumund on Eesti vist kõige otsesem queer-kunstnik, kui selle mõiste all käsitleda heteroseksuaalsest normist hälbivat identiteeti. Ja selle väljendust kaasaegses kujutavas kunstis.

Treumund on seni tulnud oma debüütnäitusega Kunstihoone galeriis „kapist välja“ naisi armastava naisena ja teinud cover`i fotomeediumis Eesti graafika varasurnud klassiku Marju Mutsu töödest, leides sealt vihjeid queer-temaatikale. Kritiseerinud traditsioonilisi heteronormatiivseid muinasjutte ning leidnud ebatavalise seksuaalse orientatsiooniga naisi Eesti ajaloost, tehes ühtlasi austusavalduse ennast mõjutanud kohalikele (nais)kultuuritegelastele.

Arvestades tema kunsti teemade aktuaalsust, on Treumund kahtlemata edukas noorema põlvkonna kunstnik. Seni on ta tegutsenud põhiliselt fotograafina, kui mitte arvestada põgusaid kõrvalepõikeid video valdkonda. Treumundilt pärineb ka kuulsa Kai Kaljo "Luuseri" parafraas, kus ta üsna naiivselt ilgub tüüpilise Eesti töölisklassi playboy-väärtushinnangute üle. Mulle tundub, et Treumundi loomingut võib võrrelda enam-vähem samal ajal Eesti kunstis läbi löönud Fideelia-Signe Rootsiga. Mõlemad lähtuvad oma kunstis kolmanda laine feminismi ideoloogiast ning tihti eksponeerivad omamoodi illustratsioone sellele, taunides heteronormatiivset kultuuri ning pakkudes valitsevatele mõttestampidele mängulisi alternatiive.

Seekord toob Treumund näitusesaali oma seksuaalsuse teise tahu: sadomasohhismi. Ühtlasi on ootamatult kadunud tema loomingut seni iseloomustanud moraalitsev aspekt. Võimalik, et sadomasohhistlik praktika on piisavalt isiklik ning intiimsfääri kuuluv ega allu suuremale ideoloogiale. Tõsi küll, Treumund loetleb oma näituse kontseptsioonitekstis sadomasoharrastajate reegleid: "Austa alati turvasõna. Kui keegi ütleb "Punane", siis sa lõpetad. Austa piire. Austa anonüümsust. Ära hirmuta vanillasid." (Vanilje- või vanillaseksiks nimetatakse sadomasoringkondades "tavalist" vahekorda.)

Seega on väljas minimalistlikud installatsioonid piitsadest ja muudest SM-rekvisiitidest. Kõik on väljapeetud ning hea maitsega eksponeeritud: nii dominasessioonil kantavad pesutükid mastaapsetes klaasvitriinides (näituse üldmulje huvides oleksid küll viimased võinud seina saada) kui piitsade kollektsioon. Vaniljesid kahtlemata ei hirmutata. On isegi üks vaimukas kineetiline installatsioon, mis ilmestaks nii mõndagi grupinäitust. Sain sellega isegi vastu pead. Kokkuvõttes elegantne väljapanek, kuigi hõre, nagu viimasel ajal enamus näitustest.

Väljas on isegi üks potentsiaalne hitt – ja sellega, erinevalt hõredusest, hiilgavad järjest vähemad isiknäitused. Selleks on parafraas kuulsast Gustave Courbet` maalist originaalpealkirjaga „L`origine du monde“, mille eestikeelne pealkiri on küll tõlkes kaduma läinud. Tundub, et kui Treumundil on feminismiga seonduv kõige epistolaarsem faas läbitud, on ta kunstnikuna edasi läinud ning otsib enda isiksusest ja seksuaalsusest tumedamaid nurgakesi. Mida vaatajal on kahtlemata huvitavam jälgida ning avastada, kui eeskujulikku ideoloogilist mõtlemist ja selle sirgjoonelisi illustratsioone. Lühidalt on tema viimases näituses oluliselt vähem pedagoogikat ning seda rohkem kunsti.