Frenchy Telliskivis

Kõigepealt pean ära märkima, et mu isa on prantsuse kokakunsti väga tõsiselt harrastanud 1960ndatest saadik ning kindlasti on ta selle 50 aasta jooksul muutunud selle köögi tõsiseks eksperdiks. Prantsuse rahvusrestorani (jah, ma tean, see väljend isegi kõlab kummaliselt; nii palju on prantsuse köök vaikimisi võrdne a`la carte söögikohaga...) Tallinnas seni pole. Jah, on "Kukk ja konn", suurepärane prantsuse toidukauba ja jookide (nii alkohoolsete kui mitte) pood Kadriorus, mis vahepeal laienes ka Toompuiesteele. Aga see on pigem kohvik ikkagi, mitte restoran.
Ka Frenchy omanikud toovad prantsuse kraami maale.
Ja see restoran on avatud olnud umbes aasta.
Loogiline oli sinna koos oma isa ning koostööpartneriga "ärilõunale" minna, arutamaks arenduses olevat dokkfilmi mu vanematest.
Sisult on see koht korralik prantsuse restoran, vormilt seevastu kerges identiteedikriisis. Endises kõrge laega tööstushoones on lauad (ei, see pole valgete linadega restoran), plastmassist toolid ning seinamaalid. Ja üks tõsist disharmooniat loov suureformaadiline ümmargune maal (sorry, aga ma olen maali eriala lõpetanud; samas ma seinamaalide midagi halba ei ütleks, isegi suhteliselt moodsas stiilis). Seintele on dekoratiivsete elementidena riputatud värvilised riidepuud. Miks see kõik on koondatud heasse prantsuse söögikohta --- tõesti ei tea.
Aga toit --- kuna prantsuse köögi klassikaga olen tänu oma isa hobile üles kasvanud, jätsime mitmed selle esindajad menüüs vahele (näiteks sibulasupp, coq au vin).

Algaja restoranikriitik märkmeid tegemas. (Fotod: Igor Ruus)

Eelroaks jagasime kergelt praetud krevetid tshilli-, ingveri- ja küüslaugukastmes. Hind: 6,5. Lisandiks olid salat. mis oli üle puistatud väikse koguse seesamiseemnetega. Ja veel: kooritud värsked greibiviilud, kirsstomatid ja mingi virsikulise tükid.  Pälvis kõigi heakskiidu ning kiituse. Ja krevetid olid värsked, mitte külmutatud.

Prantsuskeelne, kuid inglise keelt valdav kelner on rahvusrestoranis ikka tore tegelane. Lisaks paistis avatud köögist rastapatsidega noormees (kokk) ning võis kuulda töötajate omavahelist prantsuskeelset jutuvada. Ambience`i lisas see kindlasti! Ja kui kelnerilt calvadosi (5 ans) küsisin, kasutas ta armsat ingliskeelset väljendit "kõige noorem neist". Calvados, see on.

Pearoaks tellisid mu kaaslased lambakarree kikerhernepüree ning karamelliseeritud porganditega. 14 eurot. Nagu pildilt näha, on toit niimoodi serveeritud, et võiks küll olla niiöelda valgete linadega restoran . Porgandid olid täiesti äratundmatuks karamelliseeritud, mis pole tingimata halb. Nagu mu isa kommenteeris, need hullud prantslased jätavad kõik tooreks --- ja et sellest Eestimaa lambast ikka õiget asja ei saa. Aga üldiselt jäädi rahule. See oli kõigest asjaga ikka väga sügavuti tegelenud inimese (minu isa) analüüsiv kommentaar. Minul endal on kahjuks kerge emotsionaalne tõrge lihatükkide vastu, millest ribid välja turritavad, aga seda pean ma ütlema, et lammas oli meeldivalt mitte-liiga- küps ja mitte-liiga-soolane.

Ise tellisin grillitud veise sisefilee koduste friikartulite ning maitsevõiga. 16 eurot. Kommentaar hullude prantslaste kohta, kes kõik tooreks jätavad, kehtib ka siinkohal --- aga minu jaoks oli see ainult positiivne. Friikartulid olid pigem üsna krõbedad ja õlised (antud juhul on see kompliment!) peenteks ribadeks lõigatud ahju-või praekartulid. Veiseliha ja krevetid olid selles kohas seekord proovitust mu lemmikud. 

Kokkuvõttes meeldiv koht. Hiljem kuulsin, et Frenchy on tuntud ka oma kookide poolest ning neid ostsime ka kaasa (1 euro tükk). Olid huvitavad küll, paraku pilte neist pole, võin neid vaid kirjeldada kui midagi, mis oli väiksed ja koosnesid piimashokolaadist, millesse olid uputatud natuke krõbedat müslit ning üks küpsisetoruke.