Islandi sügisstiil

Mulle öeldi, et see pidi olema Islandi sügisstiil, kui paned mitu sooja villast asja ülestikku. Et seal keegi ei kanna sellel aastaajal jopet. Ma ei tea -- ma olen Islandil käinud ainult juunis ja augustis. Ja ma kandsin sulemantlit ning uhutud villast mütsi.Ühtlasi pühapäeval kirikuskäimise (geikristlased!) riietus. Pildistatud OMA keskuse ees Kaarli puiesteel.

Sadomasonäitus

Anna-Stina Treumund
Õud/Dread
Hobusepea galerii
kuni 2.11.2015

Ootamatult hästi mõjuv väljapanek seni oma LBGT-identiteediga ja selle eksponeerimisega tegelenud kunstnikult. Üks hitt (potentsiaalselt): parafraas kuulsast Gustave Courbet` maalist originaalpealkirjaga L`origine du monde; selle eestikeelne pealkiri on küll kaduma läinud tõlkes. Seekord eksponeerib Treumund on seksuaalsuse teist tahku : SM& Bondage`it. Seega on väljas minialistlikud installatsioonid piitsadest ja muudest SM-rekvisiitidest. Isegi üks kineetiline installatsioon. Sain sellega isegi vastu pead. Kokkuvõttes elegantne väljapanek, kuigi hõre, nagu viimasel ajal enamus näitustest.

Vee peal

Olavi Ruitlane
Vee peal
ZA/UM

Kuskohast: autori käest

Hästi spontaanne ost. Kirglikust kalamehest sõbrale, kingituseks, autorilt ja pühendusega.Mis ma selle kohta muud ütlengi? Kahtlemata korralikult kirjutatud, aga minu maitse jaoks on kalameestejutte seal lihtsalt liiga palju. Huvitavamad fragmendid on puberteediealise peategelase tärkava seksuaalsusega seotud elamustest ja Võru linna vaeste-patuste karakterid. Kingitusena, ma loodan, täidab oma ülesande hästi.

Pimedusest välja

Pimedusest välja

Janek Muru

Kerttu Rakke

Ma arvan, et Kerttu Rakke on hea kirjanik, aga sellisena kuhugi ära kadunud. Ta sisenes kirjandusse 1990ndatel kui Eesti Bukovski nais-variant ning kirjutas seksist, alkoholist ja narkootikumidest. Ja sinna tuli järjest süvenevalt mingi heas mõttes sotsiaalne, isegi allegooriline mõõde juurde.  Minu jaoks tipnes ta kirjanikukarjäär romaaniga "Küpsiseparadiis", kus  kõik eelpoolmainitu  oli täiel määral avaldunud ning lisaks moodustus erinevatest, ühte äärelinna majja koondunud  tegelastest ja nende lugudest kaleidoskoop, mida oli tõsiselt nauditav jälgida. Pärast "Küpsiseparadiisi" "päris" kirjandust rohkem ei tulnudki. Ja mul on sest tõsiselt kahju.  Võimalik, et seebiseriaali stsenaristikoht seitsmeks aastaks oli kirjutajana loogiline jätk; võimalik, et mingis muus osas tasus see valik end paremini ära -- fakt on see, et Kerttu Rakkelt on pärast oma tippteost ilmunud  kõigest Diana Klasi elulugu ning isiklikud mälestused, viimane mainitutest juba viis aastat tagasi.

Ja nüüd "Pimedusest välja" --- kahasse Janek Muruga, traagilise saatusega kaasasündinud liikumispuudega endise (eri)lastekodulapsega. Janek Muru mälestused lapsinvaliidide kodu kohutavatest tingimustest moodustavad raamatust suurema osa. See osa on jube ja ängistav ja meenutab Holocausti üleelanute kirjeldusi koonduslaagritest, kus kaaslased kõrval surevad. Vaid vangivalvurite asemel on sadismi astmelt neile mitte alla jäävad joodikutest kasvatajad ja sanitarid. See on paraku (kogu õudusest hoolimata) ka raamatu kõige kaasahaaravam osa. Omamoodi tahte triumf: põhjendamatult imbetsilsuse diagnoosi saanud poiss areneb ja võitleb end lootusetust kasvukeskkonnast välja ise, kuigi ajapikku ilmub välja ka mitmesuguseid heatgeijaid ja kaitseingleid. Skandinaavia kristlikest hoolekandeorganisatsioonidest ETV töötajateni.

Järgneb internaatkooli õppimasaamine ning iseseisev elu ja elukutse omandamine Tallinnas. Paraku ka halvad sõbrad ja ärakasutajad, narkootikumid ja kriminaalsed teod. Usun, et mingile ringkonnale on see raamat skandaalseid paljastusi täis. Keelekasutus ja loo lineaarne jutustamine on lihtsad ja  nagu Kerttu Rakke järelsõnas mainib, oli talle oluline Janeki hääle säilitamine. Samas ei ole seda isiklikku pihtimust lugedes mitte võimalik peategelast mitte mõista, saatku ta iseseisva elu lummuses korda mida iganes. Raamatu viimane osa, omamoodi õnnelik lõpp jääb mõjuvuselt eelnevale alla ning mõjub pisut aruandeliku raportina tehtust ja saavutustest, takerdudes kohati loo jutustamise seisukohalt mitte nii olulistesse detailidesse. Eelnev isiklikkus ja emotsionaalsus on selles aruandes kaduma läinud.

Kahtlemata tänuväärne, hästi teostatud (loe: kirjutatud) ja vajalik projekt, aga ühtlasi tuletab meelde kirjanikku Kerttu Rakket ning paneb ootama, millal ta tuleb välja oma uue "päris" romaaniga.

Vanemate juures Mustamäel.
Hoidsin oma ema ja palju inimesi ja asjaajamisi.
Villane käekott: Telliskivi kirbukas (tasuta)
Kingad: Suburbia Kopopoli (tasuta)
Teksaretuusid: Suburbia Kopopoli (tasuta)
Kampsun: Julia`s Best (alla 20)
Tuunika: ei mäleta

Rasmus Hanseni kirjutamiskera

Rasmus Hanseni kirjutamiskera
Andrei Ivanov
Loomingu Raamatukogu
3.95

Väga hea raamatu kohta on mõnikord väga raske midagi öelda.

White trash kirjandus

Mari-Leen Lember
Avameelselt Arnoldist
Kentaur
2003

Selles raamatus on armastust:

Ta laulis mulle "Love me tender, love me true"... See oli viimase peal. See meeldis mulle.
lk 11

seksi:

Me lobisesime tühjast-tähjast ja siis ta hakkas rääkima, kui hea riist tal ikka on. No on siis on.. Jahus oma heast riistast päris pikalt, kuid ta ei ei öelnud, et tahate, ma näitan. Aga ma olen ise paras provokaator ja ütlesin, et mida sa seletad, et on nabani, näita välja siis.
Ma ei uskunud, et ta tõesti -- seksikas poosis -- kahe puu vahele seisab ja oma püksid jalast võtab.
/---/Arnold on nagu mingit sorti pervert, et nii kui sa huvi ta riista vastu üles näitad, on tal see kõva!
lk 12-13

luulet:

Ei ole vist inimest, kes teda ei teaks.
Ta on kuulus, haruldane ja südames nii hea.
Paljud peavad teda veaks, 
ei mõista, et hinges on ta hea.
Ta on vaid natukene arusaamatu,
aga see ei tee temast saamatut.
/---/
Ta võidab ja ka siis olen ma ta kõrval.
Ta saab hakkama, sest ta on Arnold Oksmaa!
lk 37

suuri pettumusi:

Ma olen saanud tuttavaks George`iga, kes elab Londonis. Ja plikad olid sel päeval minu juures, kui me netis tuttavaks saime, ja kui me ta pilti nägime, ütlesid kõik, et ta on nagu Oksmaa. Tegelikult ei ole nad üldse sarnased, aga ta kuidagi meenutas Arnoldit. Me rääkisime iga päev peaaegu netis ja...
Ta on nii lahe, ma olen talle palju luuletusi teinud ja... Ta on lihtsalt selline hästi vahva. Aga ükspäev tuli välja, et ta on venelane. Ega rahvus midagi ei muuda, aga võlu on kadunud. Enne ma mõtlesin, et londonlane, inglane...lahe! Aga venelane... Nii tavaline, terve eesti on selliseid täis.
lk 90

Ja ma pole veel seni näinud raamatut, millel oleks esilehel eraettevõtja reklaam:

Pauku teeb
Pommionu Jüri ilutulestikud
dynamiit@hot.ee

Alastusest enam/ More than naked

Kus: Vaba Lava
Kui palju: 7 (sõbrapilet)

Nähtud on ülipopulaarne (välja müüdud! lisaetendused!) tantsuetendus, kus kõik esinejad on laval paljad ning mida etendatakse erinevates kohtades kohapealt leitud osalejatega.
Ma olen elus kindlasti näinud keskmisest kordades rohkem alasti inimesi.
EKA maalikateeder ja igahommikused joonistustunnid (tihti akt!) ning perfokafestivalid Eestis ja maailmas viivad automaatselt mu numbrid lakke. Lisaks siinne saunakultuur ja Pärnu ranna naiste paradiis.
Ja ikkagi olin ma heas mõttes üllatunud, mida kõike võib hea koreograaf lavatäie alasti inimestega, kellest kõik ei ole kindlasti tantsijad (tuttavaid oli laval 2 --- ning üks neist pole kindlasti oma elus koreograafiat õppinud, teise kohta pole ma nii kindel) teha. Seda ilma rekvisiitideta, kui laval oleva DJ pulti mitte arvestada.

Veel mõtteid, mis seda etendust vaadates pähe tulid:

see on teatriskäimise juures veider, kuidas inimesed kogu aeg naeravad

rinnad on üle hinnatud

päevitustriibud on jubedad

kohati lööb ikkagi läbi mingi saksalik huumor, mis avaldub koomilistes sketshides (publik muidugi rõkkas naerust)

Imelise ajastu lõpp

"Imelise ajastu lõpp"
Artis
Hind: 6.80 (õhtusel ajal)

Filmi info (Forumcinemas lehelt):

Stanislav Govoruhhini uus film, mis põhineb Sergei Dovlatovi biograafilisel jutustusel „Kompromiss“, jutustab ajastust, mil hoolimata keeldudest tegeleti loominguga, seksiti ja võideldi õiguse eest teha end kuuldavaks kõikehõlmava kontrolli kiuste. See oli ajastu, mille lõppu kardeti ja oodati.

Film on üles võetud Tallinnas.

Filmis mängivad eesti näitlejad Lembit Ulfsak, Tõnu Kark ja Kärt Tammjärv.

Kinodes alates: 9.10.2015

Filmi pikkus: 1h 35 min

Mida ei öelda, on see, et 78 a rezhissöör on "Kompromissi" ning Dovlatovi peategelasena toonud umbes 5 a varasemasse aega, st aastasse 1969. Küllap isiklikel nostalgilistel põhjustel. Mis annab võimaluse teha kõigest üks idealiseeritud mustvalge postkaart, kus kõik tegelased on klanitud ja heade maneeridega ja katkendid  Dovlatovi novellidest on lavastatud kui  kammerlikud, teleteatrit meenutavad stseenid. Välja on jäänud kogu "Kompromissi"atmosfäär, mõttetu silmakirjalik ajalehetöö, spontaansed rämedad joomingud Tallinnas või väljasõitudel ja meeldejäävad karakterid. Aga saal naeris kohtades, kus oli kogu halvast lavastusest hoolimata säilinud autentne Dovlatovi dialoog.
NB! Ükski vene näitleja ei mängi selles filmis usutavalt purjusolekut!
Kokkuvõttes: totaalne pettumus. See film on kompromiss halvas mõttes.

Täna Lennusadamas

Mantel: suve esimesel soojal päeval, vist mai lõpus; Balti jaama turg, 2 (70 % virgin wool, 10 % kashmere, 20% polyamide)
Sukad: Tina, Vana-Kalamaja tänava kodukaupade pood
Saapad: Trendexpress, 2014.a. kevad
Kindad: Repeat, pood kohtumaja vastas Liivalaia tänaval

Mida kanda järjekordselt kohtus filmides/ sügis on käes

Kleit: Julia`s Best
Villane mantel: Humana (2 eurot)
Sukad: Tina (veel terved)
Kingad: Suburbia Kopopoli (tasuta)
Sall ja kindad: Siidilabor
Foto: Igor Ruus

Vanemate juures Mustamäel

Kleit: viimane ost Julia`s Bestist
Sukad: Tina, juba katki, mille varjamiseks on pika säärega saapad
Saapad: 1,5 a tagasi totaalne tühjendusmüük Trendexpressis Viru keskuses, 15
Interjöör: vanemate kodumaja Mustamäel
Foto; Igor Ruus

Andsin intervjuu saatele Rabarbar Polymerist

http://etvpluss.err.ee/v/kultuur/rabarber/saated/f8c0459a-af8a-4ded-ba75-d082894afaed/rabarbar-nasha-kultura

Itaalia sukkpüksid firmalt Tina

40 den
erinevat värvi (punanne, sinine, lilla, fuksiaroosa), matid
Hind: alla 3 (või isegi alla 2)
Vana-Kalamaja tänava kodukaupade poest, Vana-Kalamaja 7a

Kõlab nagu unelm, eks?
Paraku lähevad need ise näiliselt ideaalsed sukad jube ruttu katki, nii et just viskasin ära teisi paari.
Rohkem ei osta.

Mart Sanderi "Litsid"

See on üllatav, et inimene, kelle delikaatseid isikuandmeid avalikustav raamat kohtu otsusega ära keelati (loe: autor väidab, et Sander on joodik, homo, kiilanev ja halvas füüsilises vormis; loe: on paljastatud tervislik seisukord ja seksuaalne orientatioon), on enda raamatus nii.... vaoshoitud. See on tavaline lamedavõitu meelelahutuskirjandus, kuigi tegevus toimub II maailmasõja ajal Pirita bordellis, asjasse on segatud mõrv ning spioonid. Ja litsid.
Hirmuäratavalt mõjub tagakaane tekst, kus mainitakse, et "multitalent" kirjutab lisaks "Litside" uuele osale juba uut romaani--- pealkirjaga "Saatana jumalanna."

Noorus

Ma ei julgenud Paolo Sorrentino läbimurdefilmi La grande bellezza vaatama minna, see tundus liiga suure võimalusena igav kuuldu põhjal. Ühtlasi olen üllatunud, et Nooruse puhul seda probleemi küll ei olnud. Ei olnud igav need kaks tundi. Ameerika indiekino meenutavad dialoogid ja abusrditaju, ootamatud kaadrid ja montaazh ning see, et tõesti ei oska arvata, mis järgmisena tuleb. Oleks nagu Euroopa kino, ja samas ei ole ka (USA vanad staarnäitlejad Jane Fonda ja Harvey Keitel aitavad selle mitte-euroopaliku mulje tekkimisele muidugi kaasa, olgugi tegevuspaigaks Shveitsi kuurort.) Pluss ülejäänud armsad näitlejad ning fakt, et lähitulevikus hakkab huvitavaid filme, kus peategelased on vanad inimesed, nüüd ilmselgelt järjest tulema. Meenutades kasvõi Diplomaatiat, kus Pariisi saatuse otsustasid kaks pensioniealist meest...

Must missa

Kus: Coca-Cola Plazas
Kui palju maksis? 6 (pühapäeva õhtul)

Ameerika staarikultuse ja seal valitseva Stanislavski meetodi sümbioosi tulemuseks on, et üks näitleja mängib ükskõik keda ja ükskõik mida.
"Musta missa" peaosaline Johnny Depp mängib keskealist kiilanevat Iiri päritolu gangsterit, talle on tehtud vastav grimm (hõredad hallinevad juuksed, puhmaskulmud, tedretähed, pigmendilaigud, mustakstõmbunud ebaühtlased hambad) ning ta kannab siniseid kontaktläätsesid. Tulemus: ta näeb ebaloomulik välja. Seda olen ma ammu muuseas mõelnud, et milleks kõik need karvlisandid ja grimm -- kui on vaja 50-aastast iirlast, miks mitte võtta vastav näitleja?
Ühtlasi meenub, et olen Johnny Deppi näinud nooremana halbades filmides nii indiaanlast kui mustlast kui -- taaskord --kiilanevat meest mängimas (viimane oli küll heas filmis "Fear and Loathing in Las Vegas)".
Tühi töö ja vaimu närimine tundub see kõik. Lisaks näidatakse lõputiitrite vahele uduseid kaadreid ning mustvalgeid fotosid päriselu vastavast gangsterist. Ei usu, et keegi eriti teaks tema tegelikku välimust.
Lisaks on film kaugelt liiga pikk (2 tundi ja 2 minutit), küllaltki igav ja veniv ning mitte eriti kaasahaarav.
Aga lõputiitrid vaatasin lõpuni, et teada saada, mis laul see on:Animals. Don`t bring me down

Amy Schumer

Avastasin selle väidetavalt feministliku uue tõusva koomiku sel suvel ning läksin vaatama ta komöödiat Trainwreck/ Hunnik õnnetust. Loomulikult tähendas reklaamitud feministlik element lihtsalt seda, et naispeategelane jõi ja tõmbas ringi "nagu mees".
Komöödia oli OK, aga toredamad on Youtube`is üleval olevad lähikesed klipid tema telesaatest Inside Amy Schumer.

Näiteks: Sext Photographer

Või minunimeline: SandraGel

Või hoopis teisel teemal must huumor

Kristlik kõrvalsuhteotsimisteenus

AIDS

Pulmasaadete paroodia

Suhteterapeut

Noh, tegelikult on vist feministlik koomik küll....

Ja kes ütles, et USA-s ei või rassistlikke nalju teha?

Last Sharing Event

Last Sharing Event
Endine Kultuuritehas Polymer
Madara 22
Kuni täna, 3. okt kl 16

Kui Kultuuritehas Polymer oli sümbioos alternatiivsest isetekkelisest kultuurikeskusest, ateljeedekompleksist, rahvusvahelisest residentuurist, millele ajapikku lisandus noorte vene hipide katuseaed ning RÖNK (Rakendusliku Ökoloogia Noorte Klubi), siis praegu -- tundub, on see lihtsalt üks hipipesa. Kus Eestisse elama Hollandi sattunud tantramees (ma ei tee siinkohal nalja!) Mart de Ridder ajab oma Tallinn Sharing Community asja. Õigemini ajas, sest Last Sharing Event on tema sellekohase püüdluse praegune lõpp või vähemalt loobub ta liidrirollist . Kuuldavasti on see tasuta shoppamise teema tema kodumaal eriti levinud. Tasuta poe pidamine on selles mõttes lihtne, et raha, kassat ega arvepidamist pole. Inimesed toovad asjad kohale -- või organiseerib selle kuidagi ettevõtmise käivitaja;  teised inimesed  viivad need jälle minema. Võibolla toovad ka midagi asemele, aga selle tasuta shoppamise võlu ongi selles, et tingimata see pole vahetuskaup.
Enne de Ridderit ajas sama asja Kadi Estlandi feministliku galerii Nancy Nakamura Ideederiiuli (sai Kulka aastapreemia!) järeltulija Suburbia Kopopoli. Mõlemad projektiruumid asusid Koplis ning samuti on sama tasuta poe rida ajanud sealsamas Polymeri hoovis asuv noorte anarhistide Sotsiaalkeskus Ülase 16. Kas, millal ja mis alustel viimane tänapäeval tegutseb, seda ma ei oska öelda.
Igal juhul on endist ja praegust Polymeri ning de Ridderit kajastanud just ETV plussi kultuurisaade Rabarbar, mis peaks olema eetris oktoobri alguses. De Ridderist  ja tema absoluutselt ilma rahata eluviisiit teeb aga dokumentaalfilmi Minna Hint.
Täna kella neljani on aga võimalik läbi proovida, mis tunne on käia poes, kus mitte millegi eest midagi maksma ei pea.

Täpsustus kataloogi arvustuse kohta / TSITAADID!

Kuna minuni on jõudnud kuuldus, et üks lõik mu postitusest tekitas teravaid reaktsioone ja küsimusi.
Rõhutan, et tegu pole mu isikliku hinnanguga, vaid ülevaatega intervjuudekogumikust.

Väga avameelsed intervjuud joonistavad välja omamoodi kurja geeniuse kuju, kes küll palju asju käima lükkas ning neid käimas hoidis, kuid samal ajal anastas rühmituse deklaratiivselt anonüümsete liikmete loomingulise panuse nii virtuaalsel kui füüsilisel kujul (viimane on päris tõsine süüdistus Non Gratas kaasa löönud noorte kunstnike paremate, ühtlasi suuremaformaadilisemate maalide endale võtmises, kuna vaestel noortel polnud neid teoseid kuhugi panna).

Psühhoterrori- ja manipulatsioonisüüdistusi on liiga palju, et neid välja noppida, aga seal on ka muid omavahelisi väikseid arveteklaarimisi ning vanade solvumiste meenutamisi. Ka vaesusele viitamist on väga palju.
Aga füüsilise loomingu ärastamisesüüdistus on pärit Marianne Männi intervjuust lk 247 (ja kui natuke pikem lõik läbi lugeda, siis võivad asjad ka natuke ambivaletsemad tunduda). Seega, pikem lõik:

Maale ja graafikat oli palju, kevadpuhastuse ajal viskasime omajagu ka prügikasti. Tootlus oli meeletu. Paljud tööd jäid Riia maantee majja, keegi nägi oma maali Eva-Lotta kunstiäris müügis, ehitusmehed olid viinud. Paremad tööd koliti Non Grata majja. Alati pole olnud omal kohta, kus suuri asju hoida. Nende tagasisaamisega on vist päris keeruline, peab vist perefirmast välja ostma.

Ja sellega ma tahtsin ka seda käesolevat täpsustust lõpetada, kui poleks ette sattunud veelkord Ville-Karel Viirelaiu intervjuu see koht (lk 269):

Rael Artel: /---/kas loominguline töö oli tasustatud ka?

V-K Viirelaid: Ei olnud.

RA: Kas tänaseni ei ole?

V-K V: Jah, selles mõttes ongi väga raske Non Grata liige olla. et väga kulukas on. Alati on olnud nii, et kuhugi trip`i peale minnes peab ise omale finantsid tekitama. Samas palgatööl käimine oli grupis taunitud. Enamik NG liikmeid ei ole oma panuse eest grupis mingit raha saanud, isegi siis, kui grupp on saanud projekti eest tasu.

Rääkimata intervjueerija mitmele intervjueeritavale  enamvähem samas sõnastuses esitatud küsimusest:

Oskad sa kõrvaltvaatajana kirjeldada, kuidas see kollektiivselt alanud üritus, kuhu kõik deklaratiivselt võrdsetel alustel anonüümselt panustasid ja mille tuumik moodustus Academia Non Grata põhjal, on n-ö privatiseeritud. Kuidas on kogu see kollektiivne pärand jäänud Suur-Posti tänavasse ja seda haldab ainuisikuliselt Al Paldrok?

Anonymous Boh. Stardust. Näitus Fahle galeriis, avamine Tallinn Tuesday raames 29.09.2015

Väga -- parema sõna puudumisel -- irooniline oli minna Anonymous Bohi ehk Al Paldroki isiknäituse avamisele, käekotis pooleli lektüürina Rael Arteli koostatud intervjuudekogumik, mis kaasnes tema kureeritud näitusega "Plahvatus Pärnus". Teadupärast on Paldrok kui Non Grata rühmituse ainuvalitseja nende intervjuude peaaegu et mütoloogilise ulatuse võtnud kuri kangelane. Kellele omistatakse kõige ilusa ära rikkumist ning kollektiivse ja anonüümse kunstitegemise varjus endale suure hulga kultuurilise kapitali kantimist. Omamoodi varakapitalistliku kunstimaailma analoogi kolhoosiesimehele, kes ideoloogia kohaselt ühisomanduses vara, traktorid ja kombainid oma hoovi vedas ning suurärimeheks hakkas.

Sama irooniline oli avastada, et näitus koosneb Non Grata rühmituse (misiganes või kesiganes see praeguseks hetkeks on) performance`ifotodest, mis on suurelt välja prinditud ning kaetud neile siiditrükis tehtud kujunditega --- mille autoriteks on anonüümsed kunstnikud üle maailma, kellega on rahvusvahelistel tegevuskunstifestivalidel kohtutud ja kollaboreerutud.
Need kujundid keerlevad suurel määral ümber ameerikaliku popkultuuri, hot dogidest, mis on warhollikult akrüülvärvidega üle maalitud,  justkui 1960ndatest pärit naisenägudeni, sekka mitmesugused kollaazhilikud hübriidkujundid.
Tulemus on suur, värviline ja klisheelik, ning vähemalt selliste blow up-idena ei tundu, et teoste algmaterjaliks olevad fotod oleksid midagi tähelepanuväärset, vähemalt võrreldes Non Grata varasemate, ikooniliselt mõjuvate fotodega.

Lõbusam ja köitvam kui näitus ise oli selle avamisatraktsioonide seeria. Raul Saaremets mängis plaate, õhtu jooksul loositi välja mitu teost kunstniku isiklikust kollektsioonist (nende hulgas Lapini "Naine masina" uustrükk), soovija võis osta kohapeal T-särgi ja lasta sellele piltidelt tuttavad kujundid trükkida (tulud loterii-ja joogipiletite ning trükitoodete müügist Non Grata Põhja-Ameerika tuuri toetuseks) ja sündmuse krooniks oli Skype-intervjuu Anonymous Bohiga, läbiviijaks kunstikriitik Marian Kivila.
Selliste aktsioonide puhul ikka ja jälle ette tulevaid tehnilisi probleeme mahendas vintage-telekas galerist Meelis Tammemäe kollektsioonist, ning kogenud performance`ikunstnikuna olukorda valitsev Anonymous Boh. Kes ei lasknud end segada sellest, et ei kuulnud kunstiteadlase küsimusi, vaid rääkis Non Gratat Hiinas jälitavast kohalikust salapolitseist.
Kokkuvõttes jäi mulje, et las koerad hauguvad, globaalne karavan läheb ikka edasi.

Ostud

1. Profigrimmikomplekt sinikate tegemiseks, Facebooki grupi kaudu käest kätte, 15.

2. Ehtsast nahast korsett, valmistatud Saksamaal, ostetud kohast nimega Kalamaja Rõivapank, Kotzebue 7. 13, müüja oli lahkelt nõus allahindlust tegema alghinnast, milleks oli 20 eurot. Taolisi asju on väga harva järelturul, sest originaalis on need kallid ja töömahukad valmistada. Ning inimesi, kes sadomasohõngulisi fetish-riideid vajavad, ei ole maailmas just liiga palju.

Viimase asja pildistas mobiiliga üles Eva Sepping.