Janek Muru
Kerttu Rakke
Ma arvan, et Kerttu Rakke on hea kirjanik, aga sellisena kuhugi ära kadunud. Ta sisenes kirjandusse 1990ndatel kui Eesti Bukovski nais-variant ning kirjutas seksist, alkoholist ja narkootikumidest. Ja sinna tuli järjest süvenevalt mingi heas mõttes sotsiaalne, isegi allegooriline mõõde juurde. Minu jaoks tipnes ta kirjanikukarjäär romaaniga "Küpsiseparadiis", kus kõik eelpoolmainitu oli täiel määral avaldunud ning lisaks moodustus erinevatest, ühte äärelinna majja koondunud tegelastest ja nende lugudest kaleidoskoop, mida oli tõsiselt nauditav jälgida. Pärast "Küpsiseparadiisi" "päris" kirjandust rohkem ei tulnudki. Ja mul on sest tõsiselt kahju. Võimalik, et seebiseriaali stsenaristikoht seitsmeks aastaks oli kirjutajana loogiline jätk; võimalik, et mingis muus osas tasus see valik end paremini ära -- fakt on see, et Kerttu Rakkelt on pärast oma tippteost ilmunud kõigest Diana Klasi elulugu ning isiklikud mälestused, viimane mainitutest juba viis aastat tagasi.
Ja nüüd "Pimedusest välja" --- kahasse Janek Muruga, traagilise saatusega kaasasündinud liikumispuudega endise (eri)lastekodulapsega. Janek Muru mälestused lapsinvaliidide kodu kohutavatest tingimustest moodustavad raamatust suurema osa. See osa on jube ja ängistav ja meenutab Holocausti üleelanute kirjeldusi koonduslaagritest, kus kaaslased kõrval surevad. Vaid vangivalvurite asemel on sadismi astmelt neile mitte alla jäävad joodikutest kasvatajad ja sanitarid. See on paraku (kogu õudusest hoolimata) ka raamatu kõige kaasahaaravam osa. Omamoodi tahte triumf: põhjendamatult imbetsilsuse diagnoosi saanud poiss areneb ja võitleb end lootusetust kasvukeskkonnast välja ise, kuigi ajapikku ilmub välja ka mitmesuguseid heatgeijaid ja kaitseingleid. Skandinaavia kristlikest hoolekandeorganisatsioonidest ETV töötajateni.
Järgneb internaatkooli õppimasaamine ning iseseisev elu ja elukutse omandamine Tallinnas. Paraku ka halvad sõbrad ja ärakasutajad, narkootikumid ja kriminaalsed teod. Usun, et mingile ringkonnale on see raamat skandaalseid paljastusi täis. Keelekasutus ja loo lineaarne jutustamine on lihtsad ja nagu Kerttu Rakke järelsõnas mainib, oli talle oluline Janeki hääle säilitamine. Samas ei ole seda isiklikku pihtimust lugedes mitte võimalik peategelast mitte mõista, saatku ta iseseisva elu lummuses korda mida iganes. Raamatu viimane osa, omamoodi õnnelik lõpp jääb mõjuvuselt eelnevale alla ning mõjub pisut aruandeliku raportina tehtust ja saavutustest, takerdudes kohati loo jutustamise seisukohalt mitte nii olulistesse detailidesse. Eelnev isiklikkus ja emotsionaalsus on selles aruandes kaduma läinud.
Kahtlemata tänuväärne, hästi teostatud (loe: kirjutatud) ja vajalik projekt, aga ühtlasi tuletab meelde kirjanikku Kerttu Rakket ning paneb ootama, millal ta tuleb välja oma uue "päris" romaaniga.
No comments:
Post a Comment