Kuna minuni on jõudnud kuuldus, et üks lõik mu postitusest tekitas teravaid reaktsioone ja küsimusi.
Rõhutan, et tegu pole mu isikliku hinnanguga, vaid ülevaatega intervjuudekogumikust.
Väga avameelsed intervjuud joonistavad välja omamoodi kurja geeniuse kuju, kes küll palju asju käima lükkas ning neid käimas hoidis, kuid samal ajal anastas rühmituse deklaratiivselt anonüümsete liikmete loomingulise panuse nii virtuaalsel kui füüsilisel kujul (viimane on päris tõsine süüdistus Non Gratas kaasa löönud noorte kunstnike paremate, ühtlasi suuremaformaadilisemate maalide endale võtmises, kuna vaestel noortel polnud neid teoseid kuhugi panna).
Psühhoterrori- ja manipulatsioonisüüdistusi on liiga palju, et neid välja noppida, aga seal on ka muid omavahelisi väikseid arveteklaarimisi ning vanade solvumiste meenutamisi. Ka vaesusele viitamist on väga palju.
Aga füüsilise loomingu ärastamisesüüdistus on pärit Marianne Männi intervjuust lk 247 (ja kui natuke pikem lõik läbi lugeda, siis võivad asjad ka natuke ambivaletsemad tunduda). Seega, pikem lõik:
Maale ja graafikat oli palju, kevadpuhastuse ajal viskasime omajagu ka prügikasti. Tootlus oli meeletu. Paljud tööd jäid Riia maantee majja, keegi nägi oma maali Eva-Lotta kunstiäris müügis, ehitusmehed olid viinud. Paremad tööd koliti Non Grata majja. Alati pole olnud omal kohta, kus suuri asju hoida. Nende tagasisaamisega on vist päris keeruline, peab vist perefirmast välja ostma.
Ja sellega ma tahtsin ka seda käesolevat täpsustust lõpetada, kui poleks ette sattunud veelkord Ville-Karel Viirelaiu intervjuu see koht (lk 269):
Rael Artel: /---/kas loominguline töö oli tasustatud ka?
V-K Viirelaid: Ei olnud.
RA: Kas tänaseni ei ole?
V-K V: Jah, selles mõttes ongi väga raske Non Grata liige olla. et väga kulukas on. Alati on olnud nii, et kuhugi trip`i peale minnes peab ise omale finantsid tekitama. Samas palgatööl käimine oli grupis taunitud. Enamik NG liikmeid ei ole oma panuse eest grupis mingit raha saanud, isegi siis, kui grupp on saanud projekti eest tasu.
Rääkimata intervjueerija mitmele intervjueeritavale enamvähem samas sõnastuses esitatud küsimusest:
Oskad sa kõrvaltvaatajana kirjeldada, kuidas see kollektiivselt alanud üritus, kuhu kõik deklaratiivselt võrdsetel alustel anonüümselt panustasid ja mille tuumik moodustus Academia Non Grata põhjal, on n-ö privatiseeritud. Kuidas on kogu see kollektiivne pärand jäänud Suur-Posti tänavasse ja seda haldab ainuisikuliselt Al Paldrok?
No comments:
Post a Comment