Noorus

Ma ei julgenud Paolo Sorrentino läbimurdefilmi La grande bellezza vaatama minna, see tundus liiga suure võimalusena igav kuuldu põhjal. Ühtlasi olen üllatunud, et Nooruse puhul seda probleemi küll ei olnud. Ei olnud igav need kaks tundi. Ameerika indiekino meenutavad dialoogid ja abusrditaju, ootamatud kaadrid ja montaazh ning see, et tõesti ei oska arvata, mis järgmisena tuleb. Oleks nagu Euroopa kino, ja samas ei ole ka (USA vanad staarnäitlejad Jane Fonda ja Harvey Keitel aitavad selle mitte-euroopaliku mulje tekkimisele muidugi kaasa, olgugi tegevuspaigaks Shveitsi kuurort.) Pluss ülejäänud armsad näitlejad ning fakt, et lähitulevikus hakkab huvitavaid filme, kus peategelased on vanad inimesed, nüüd ilmselgelt järjest tulema. Meenutades kasvõi Diplomaatiat, kus Pariisi saatuse otsustasid kaks pensioniealist meest...